11.07.2008, 00:00
Teiselpool maakera jumala vait
Tom Valsberg veetis kümme päeva Uus-Meremaa budistlikus meditatsioonilaagris, kus rääkimine on rangesti keelatud.
Kas sa suudad olla kümme päeva vait nagu sukk? Kas sa suudad
kümme päeva mitte kedagi puudutada ja mitte kellelegi silma vaadata?
Need olid küsimused, mis mind kollitasid, kuuldes, et Uus-Meremaa
põhjasaare tipuosas on koht nimega Kapaka, mille džunglisse on ära
peidetud Vipassana meditatsioonikeskus, kus kehtib totaalse vaikimise reegel.
Arutasin endamisi, et enamik inimesi ei ole kümme päeva vait kordagi
oma elu jooksul. Enamik pole seda olnud isegi viis päeva, isegi päeva
mitte! Kuna tasumine pidi toimuma anonüümse annetusega, ei leidnud ma
ühtegi põhjust, miks mitte proovida. Üks asi on paastuda
toidust, aga mis tunne on paastuda välisest informatsioonist?
Ühel kenal veebruaripäeval istusin Aucklandis bussi
peale, teadmata täpselt, millise supi sisse end nüüd seganud
olen. Ainsaks motivatsiooniks hulljulgus – ma lihtsalt pean seda tegema.
Pärast tunnist sõitu jõudsime pikka metsateed pidi
väiksesse metsast ümbritsetud orgu, mille lõpus oli suur ja
suhteliselt igavana tunduv valge maja. Seal sebis trobikond inimesi,
öeldes oma viimaseid teresid, sest poole tunni pärast kirjutasid
kõik alla lepingule iseendaga, et nad ei lahku sellest laagrist enne
kümnenda päeva lõppu. Mediteerimine pidi päevakava
järgi leidma aset kella poole viiest hommikul kuni kümneni
õhtul, sekka üks tund loengut ja 4,5 tundi pausideks. Lisaks
lubasid kõik osalejad (15 meest ja 25 naist), et nad ei tee mitte
ühtki oma tavapärast rituaali või harjutust, kusjuures
rituaalide hulka käis lisaks joogale, võimlemisele ja reikile
loomulikult ka tubakaga kopsuvähi toitmine, kohvi joomine ja liha
söömine! Igaüks meist loovutas pakihoidu kõik oma asjad,
jättes endale ainult riided, pesemisvahendid ja hambaharja!
Mäe otsas oli suur meditatsioonisaal, kuhu sisenesid mehed ja naised eri
ustest. Nagu kõiki teisi, ootas ka mind minu nimesildiga matt koos kahe
rullis tekiga. Saal oli tohutu suur ja kõrgete valgete seintega, veidi
hämar. Oma suureks imestuseks ei näinud ma kuskil ühtegi
altarit, pühapilti või visuaali, isegi mitte loosungeid –
lihtsalt valge tühi saal. Tagauksest sisenes lühikeste juustega
naine, kes istus meie ette maha ja pani käima valge rätiku alla
peitunud maki, millelt rahulik india aktsendiga meeshääl inglise
keeles seletas, et nüüd hakkame lihtsalt jälgima oma hingamist,
sisse ja välja, ja unustame ära kõik tehnikad, millega seni
oleme kokku puutunud. Me lihtsalt hingame ja oleme ja kui tulevad
uitmõtted, siis me isegi ei proovi neid ära ajada, vaid keskendume
hingamisele, kuni nad ise minema lähevad. Esimesed kolm päeva
möödusidki istudes ja oma ninaalusele keskendudes; mõistes,
milliseid haigeid ja jaburaid hirme ja mõtteid on täis inimese pea.
Nii minevikus kui tulevikus tegeles ta ainult kahe asjaga – kujutas ette
negatiivset situatsiooni ja soovis vajutada nupule “Cancel cancel”,
“Stop stop”! Või kujutas ette positiivset situatsiooni ja
hakkas seda ihaldama nagu Homer Simpson rasvast tilkuvat pontsikut.
Lisaks sellele hakkas peas ketrama muusika ja lõputult laulsid minus
Hendrik Sal Saller ja Jüri Homenja! Saller veel OK, aga miks Homenja!?! Ja
ma ei saanud mitte midagi teha, et ta vait jääks. Siis tulid
seriaalid, komöödiad ja horrorfimid; kõik, mida olin
näinud, oli talletunud alateadvusesse. Ja lõpuks, kui enamik
jaburdust oli maha pestud, uskuge või mitte, algasid reklaamid. Dosia,
Ariel, Bingo Lotto, osta seda – tee seda ... aaahh!
Tundsin,
et hullumeelsus juba tuleb tipa-tapa, kuid samas kõlas mu peas kuskil
kaugel ka h&aum
l;äl lindilt: ära tee midagi, lihtsalt oota ja see möödub
ja muutub. Ja pärast kolmandat päeva hakkas pesumasin mu peas esimest
tsüklit lõpetama, tabasin end hetkedelt, kus vaikust oli
järjest enam ja enam. Kuid siis tuli uus ülesanne. Kui enne olin kogu
aeg nihelenud, kui kuskilt sügeles või valutas, siis
nüüd, ütles hääl lindilt, hakkame kolme
igapäevast ühismeditatsiooni tegema end millimeetritki liigutamata.
Kui tuleb sügelus, siis lihtsalt vaatame seda kui fakti ja ei reageeri,
teades, et see möödub. Kui tuleb valu, ei reageeri, sest ka see
möödub. Ja siis nad tulidki, valud ja pinged ja põrgupiinad,
ja siis jälle mõnusad tunded, kus keha pakatas energiast, ja alati
ütles üks hääl minu peas: see on OK, sa ei pea midagi
tegema.
Meie kõigi sees toimuvas hulluses oli ka veidi
naudingut. Nimelt sai iga päev kaks korda süüa ja taimetoit,
mida pakuti, oli rohkem kui imeline. Hommikusöögiks kell 7.30 piima,
sojapiima, saia ja moosi, hunnikutes putru ja maisikrõpse, müslit
ja puuvilju. Lõunaks aga 3–4käiguline eine paarist
võrratust salatist, supist, idamaisest karrist või
läätseroast dahlist kartulite-spagetidega, puuviljadest ja
magustoidust, milleks koogike, kookospall või salapärane puding,
mis valmistatud varem sama kursuse läbinud vabatahtlike poolt.
Tõenäoliselt sai kümne päeva jooksul ära proovitud
enamik idamaiseid vegetaarseid delikatesse.
Teine mõnu
seisnes selles, et igaühel meist oli oma väike tuba, kus sai pausidel
ja öösel vaikuses ja rahus puhata. Kui muidu majutatakse suurte
meditatsioonilaagrite rahvast ühismagalates, siis Uus-Meremaa Vipassana
hoidis mind nagu beebit pehmete tekkide vahel, ainsaks tööks
iseendale otsavaatamine, kui ilus või valus see ka ei oleks.
Kuuendal päeval tuli minu jaoks kristallselge arusaam, et kõik
probleemid on välja mõeldud meie peas ja isegi tappev valu on
illusioon, mida saab muuta vaid üksainus mõte. Istusin keset saali,
suur seljapinge nagu kirves seljas, ja vandusin endale, et ma ei liiguta end
isegi siis, kui tunnen, et hakkan surema. Ja ühe sekundi pärast kadus
kogu pinge ja mu keha võbises mõnusast energiast.
Miks? Sest keegi minu lähedal olevatest mediteerijatest otsustas lasta sel
kenal momendil kärtsu peeru, nii et kogu saal kajas. Oma purskava naeru
kinni hoidmine käivitas kehas tohutu reaktsiooni ja energiavoo, mis valu
hetkega ära pühkis.
Moraal: millist valu ja kannatust me
ka ei tunneks, alati on kuskil kärts peeru, mis meie tuju heaks teeb.
Tuleb lihtsalt oodata, aga mitte ise punnitada. See tuleb niikuinii varem
või hiljem.