18.04.2008, 00:00
Ekstreemsed elamused
Tom Valsberg hüppas Uus-Meremaal ringi seigeldes kuristikku, kihutas tiibadeta lennukil ja tegi surmasõlmi.
Uus-Meremaa lõunasaarel ringi hääletades viis tee mind
vaiksesse linnakesse nimega Motueka, kus sattus näppu kummaline reklaam.
Ufly Extreme – come and pilot a stuntplane – no experience needed!
Ma saan ise juhtida lennukit ilma eelneva kogemuseta – see peab olema
trükiviga, mõtlesin. Kuid kuna lennuväli oli 20 minuti
kaugusel, sammusin sinna kohale, et seda imet uurida.
“Tere,
Vincent (see nimi oli brošüüril), kas see on tõsi, et
siin saab ise lennukit juhtida?”
“Tõsi-tõsi, kas tahad kohe minna, mul praegu pool tundi
vaba.”
Hämmelduses tõmbasin selga lenduri kombeka
ja pähe lendurimütsi, kõrvaklapid ja prillid.
Vincent palus mu abi, et välja lükata pisike punane kahe kohaga
trikilennuk. “See kang su jalge vahel on see, mis lennukit juhib, mul on
selline taga ka, aga ma annan pärast lendu tõusmist juhtimise sulle
üle,” selgitas Vincent, kui mind esimesse auku istuma aitas.
“Kui oksele hakkad, siis palun ära suvalt oksenda, vaid kasuta
naerunäoga kotikest seal jalge juures. Ja proovi nüüd seda
kangi, lükka sujuvalt vasakule ja paremale ja alla ja üles. Vot,
varsti teed sa sedasama õhus.”
Siis ronis Vincent minu
taha ja pani mootori käima.
Mõne hetke pärast
olimegi õhus ja juba see oli piisav, et minu süda
saapasäärde ajada.
Avastasin end suurest erutusest
laulmas ja hõiskamas halleluuja. Vincent ütles, et nüüd
annab juhtimise mulle, ning soovitas kangi veidike vasakule ja paremale
kõigutada. Lennuk tegi võnked sujuvalt kaasa.
“Kui oled valmis, siis keera kang täiesti vasakule ja keskele
tagasi, kuni lennuk rullub üle oma vasaku külje,” õpetas
Vincent. Ja samal ajal kui tuul suure survega mulle suhu puhus, tegingi ma
lennukiga salto üle vasaku külje ja taevas kukkus mulle pähe.
Siis veel paar rullumist üle vasaku ja parema külje ja Vincent
ütles, et nüüd on käes aeg surmasõlmeks.
Surmasõlmeks, ja mitte ainult: “Et sa saaks aru, et ma ei juhi,
panen oma käed sinu õlgadele.”
Kui tundsin tema
raskeid käsi oma õlgadel ja mõistsin, et lennuk on ainult
minu kätes, tõmbasingi kangi enda poole ja taevas sai maaks ja maa
sai taevaks ja ma ei saanud enam midagi aru. Aga ometi olime varsti jälle
paralleelselt maaga edasi sööstmas. Siis ütles Vincent, et
nüüd hakkab aeg läbi saama, kuid kui ma tahan, võib ta
teha ka veidike trikke. Ma ei oska kirjeldada seda ekstaasi- ja
adrenaliinitunnet oma kõhus, kui lennuk sööstis üles ja
alla ja tegi topeltpiruette ning pikeeris maa poole, enne maapinda loomulikult
jälle ära keerates.
Pärast maandumist värisesin
üle keha, ronisin lennukist välja ja istusin suure naeratusega (ja
tõenäoliselt hullumeelse pilguga) murule maha. Vincent patsutas mu
õlale: “Take your time, man! Ja tea, et boonuseks tuleb sulle
täna öösel kõige sügavam ja magusam uni. Adrenaliin
teeb une nii magusaks, et sa sulad voodi sisse ära ja ärkad erilise
värskusega.”
Mis oli täiesti tõsi.
* * *
“Mu munad pakkisid kohvrid ja sõitsid
põhjanabale!”
“Kui mehed mind nõnda
kisama suudaks panna, oleks ma väga õnnelik naine!”
“Isegi mu s***al oli s**t lahti!”
Selliste
hüüdlausetega reklaamib end Uus-Meremaa kõige hullumeelsem
ekstreemfirma Canyon Swing.
Ühel päikesepaistelisel
hommikul korjas väike mikrobuss Queenstowni
kesklinnast peale kaheksa inimest, kes otsustasid, et nüüd on aeg
kanjonisse hüpata – nende hulgas olin ka mina. Sõitsime umbes
kakskümmend minutit, vaadates klippe, kuidas inimesed karjuvad, ahastavad
ja kanjonisse kaovad. Ning seepeale muidugi ahastasime seal bussis kõik
üheskoos, et kas me tõesti teemegi seda.
Jõudsime kohale ja oligi kalju küljel väike majake, kus
ootasid meid Pinky ja Johnnie – kaks hullumeelse pilguga instruktorit,
kes kohe meid narrima hakkasid. Kui küsisin, et kaua see firma juba
tegutseb, vastas Pinky mulle, et tema ei tea, tema on siin teist päeva,
samal ajal mulle turvatrakse külge pannes. Siis ta ajas midagi sassi
ja kutsus Johnnie, et kas tema oskab mulle trakse külge panna, ja Johnnie
tuli ning nad pusisid mõnd aega saamatult ja ütlesid, et
nüüd peaks korras olema. Aga üks mu jalg oli traksidest valjas.
Alles siis sain aru, et see on nende strateegia: mängida lolle, et meid
veel enam ahastusse ajada. See tuli neil paganama hästi välja.
Küsisin, kas ka õnnetusi on juhtunud, ja Johnnie ütles
surmtõsise näoga, et kui ta õnnetustest räägib,
siis ta kaotab oma töö. Ma nägin, kuidas paksem vanem mees mu
kõrval näost kaameks tõmbus.
Üle kanjoni
oli tõmmatud tross, mille küljes rippus paks veniv kumm.
Põhimõtteliselt nagu benji, kuid erinevalt benji’st tekkib
kanjonisvingi puhul tunne, et kukud otse kuristikku kivide otsa.
Viimasel hetkel tõmbub kumm aga pingule ja veab inimese eemale,
tilbendama jõe kohale, millel aerutavad paatidega inimesed hüppaja
karjetele omapoolsete karjetega vastavad.
Pinky tegi meie ees
ära näidishüppe: pani endale traksid külge, ütles, et
see on väga lihtne, ja jooksis kuristikku. Meie kõik kaheksakesi
vaatasime ahastuses. Seejärel seletas Johnnie erinevaid
hüppamisstiile. Lihtsamad olid hüpped pea ees ja tagurpidi,
naljakamateks aga näiteks Gimpboy goes to Hollywood, mis oli inspireeritud
“Pulp Fictioni” filmist. Esimene sell, kes hüppama läks,
võttiski selle. Talle pandi pähe nahkmask, riputati pea alaspidi ja
jalad risti konksu külge kägarasse ning tema vööle seoti
väike nahast sadomasokostüümis mängujänes.
Siis tegi Pinky konksupäästiku lahti ja vaene ohver kadus pea
alaspidi kuristikku.
“Vaata nüüd alla, kas sa ikka
julged. Kas sa ikka julged?” küsis Pinky. “Kui sa julged, siis
pane käed selja taha ja lihtsalt hüppa vaikselt vasakule.”
Laulsin suurest ahastusest pulmamarssi ja hüppasingi kuristikku. Kuna ma
ei ole enne kuskilt alla hüpanud, ei oska ma seda millegagi
võrrelda, aga need kuus sekundit vabalangemist oli küll surm silme
ees. Näha end kohutava kiirusega teravatele kaljudele lähenemas oli
tõepoolest hirmuäratav. Järgnev maa ja taeva vahel
kõikumine aga imeliselt mõnus. Nagu unes lendamine, kuid seekord
ilmsi.
Kuigi hirm oli suur, hüppasid kõik vähemalt
ühe korra, mina aga kaks. Pärast teist – tagurpidi –
hüpet, küsis Pinky, et miks ma alasti ei hüpanud, teine
hüpe on tasuta, kui hüpatakse alasti.
“Miks sa
varem ei öelnud,” torisesin mina. Johnnie seletas aga, et kahjuks
saavad sellest reeglist enne teist hüpet teada ainult ilusad
tüdrukud, sest neile noksid eriti ei meeldi.
Omamoodi sain
neist täiesti aru.
Põlevate silmadega inglane Roger oli
aga nii vaimustuses, et nõudis kolmandaks hüppeks kõige
hullumeelsemat hüppestiili, mida Pinkyl ja Johnniel pakkuda oli. Pinky
pakkus, et “me te
eme sulle Osamat&r
dquo;.
“Mis on Osama?”
“Seda me sulle
ei ütle, kui sa tahad Osamat, siis Osama sa saad.”
Ja ta
tahtis.
Mis siis juhtus? Pinky ja Johnnie krabasid inglase kohutava
kiirusega kinni, panid talle külge kinnituskummi, võtsid
kõrvalolevast prügikastist välja prügikoti, toppisid
Rogeri peadpidi prügikasti ja viskasid ta koos sellega kuristikku. See
oligi hüppestiil Osama Pin Laden (pin tähendab inglise keeles teadagi
prügikasti).
Need tüübid olid ikka täiesti
hullud!
* * *
Pärast seda, kui olin näinud, kuidas
inimesi visatakse prügikastis kanjonisse, ja teinud trikilennukiga
surmasõlmi, arvasin, et enam jaburamaks Uus-Meremaa
ekstreematraktsioonid minna ei saa, aga tüüpidel, kes leiutasid
Canyon Swingi, oli siiski veel üks trikk varuks. Selle jaoks korjas mind
Queenstownist peale Elvis, kes esimese asjana ütles: “Hi man, you
look like Jesus!” Siis istusid Jesus, tõepoolest Elvise moodi
Elvis ning üks Ameerika vanamees oma kolmeteistaastase pojaga mikrobussi,
et minna kiikuma trossi otsas maa ja taeva vahele.
Kohale
jõudes nägin kanjonipõhjas väikest maja, mille keskelt
oli tõmmatud tross otse taevasse. See tross kinnitus omakorda teise
trossi külge, mis oli tõmmatud kahe mäetipu vahele, ning
keskmise trossi küljes rippus omakorda imetabane tiibadeta lennuk. Elvise
sõber, pika habemega sokk Rambo, tuli meid puksima, aga Elvis
ütles, et ei pea kartma, ta on pigem nagu koer, ja müras sokuga
veidi muru sees. Põhimäng käis nii, et Rambo proovis
rünnata minu kubet ja mina puksisin oma jalaga teda sarvede vahele vastu.
Siis tõmbasime selga lendurikombekad ja Rambo oli väga pettunud, et
ei saanud meiega maja katusele kaasa tulla. Ja Elvis seletas, mis
nüüd toimuma hakkab.
Põhimõtteliselt
meenutab fly by wire tohutu kiirendusega mootorrattasõitu, aga erinevusi
on üks: tee asemel kihutatakse õhus. Ronisin kõhuli
imelikule asjale, mida nimetati The Emu – sest ta oli nagu tiibadeta
lennuk või tiibadeta lind –, ja tross vedas mind ühe kanjoni
serva üles. Sealt, maa ja taeva vahelt, kus maja oli juba päris
pisikeseks muutunud, pidin peaaegu pea alaspidi lahti laskma piduri ja
pikeerisin tohutul kiirusel orupõhja.
Kui kujutate ette, et
ronite kodus kamina otsa, haarate lambist ja hakate selle küljes kiikuma,
kiirendades end aeg-ajalt nagu Karlsson oma propelleriga, siis see oligi
põhimõtteliselt see, mida ma tegin. Ainult et lambi juhe oli sada
meetrit pikk ja ma sain ise muuta oma kiikumise suunda. Hoog aina suurenes nagu
kiikumisel ikka ja peagi hakkas igas servas olema paar hetke vaba langemist
enne, kui taas alla tulin. Sain peagi hirmust üle, hakkasin nägema
vaeva, et pöörded tuleks puhtad ja õigel ajal, ja omamoodi ma
lausa unistasin, et ehk see tross katkeb ja ma saan lennata kaugele pilvede
vahele. Aga siis lõpetas mootor mürisemise ja minu imelised 15
minutit olid läbi.
Pärast mõnigast kiikumist lasi
Elvis mind trossmehhansmiga tagasi oma maja katusele.
Alla tulles
värises kogu keha adrenaliinist ja ameerika vanamees tegi suures
vaimustuses minust ja Elvisest pilti. “Mu sõbrad ei usu seda iial,
et kohtasin Uus-Meremaal lisaks kõigele muule ka Elvist ja
Jeesust!” hõiskas ta. “See maa on tõesti
imeline!”