“Ajaloo ja argipäeva ees”
Eesti Keele Sihtasutus, 2008.
328 lk.
Mall Jõgi on
mu eakaaslane ja õppinud keeleteadust nagu ma isegi. Siis said meist
mõneks ajaks kirjanduskriitikud, nii et 1970. aastate keskpaiku
võis isegi kõnelda teatavast kriitikutepõlvkonnast, kuigi
tinglikult.
Kriitikuna oli Mall malbem ja rahulikum kui me teised.
Tema sulest ei meenu ühtki hirmus resoluutset ja põrmustavat
hinnangut.
Nüüd on Mall Jõgi lõpuks
koondanud oma olulisemad käsitlused ja mälestused ühte
köitesse.
Arvustusi siin ei ole. Seevastu on väga
tõsiseltvõetavad rahulikud ja põhjalikud sissevaated Jaan
Krossi, Mats Traadi, Aadu Hindi, Aimée Beekmani, Rein Saluri, Aleksander
Suumani ja mitme teise kohta. Põhjalikult on ette võetud Egon
Ranneti “Kivide ja leiva” lugu. On ka proosa aastaülevaade,
mida iga selle žanri kasutaja mäletab kui midagi piinarikast.
Silma torkab veel üks tahk – palju on juttu väliseesti
kirjanikest. Eriti südamelähedane on autorile olnud ajakiri Mana ja
selle esimene toimetaja Ivar Grünthal. Grünthali
kriitikutööst on siin väga põhjalik ülevaade. On
Bernard Kangro Tartu-sarja sügav analüüs, Pedro Krusteni
käsitlus ja palju muud.
Ikka tulevad siin ja seal esile
kirjanikud, kes seotud Saaremaaga või suisa seal sündinud. See
annab raamatule pigem kultuuriloolise kui kirjanduskriitilise värvingu.
Seda toetavad ka mälestused isast ja mitmest tuntud saarlasest või
isegi nende perekondadest. Mall Jõgi on ise sündinud ja kasvanud
Tallinnas, aga isa kodukant Leisi on olnud autorile nii hingelähedane, et
on temast teinud siiski peale teise põlve kriitiku ka teise põlve
saarlase.
Minu jaoks on raamat isegi ootamatult emotsionaalne. Olen
Jõgede kodutalus käinud ja nende pere kõigi liikmetega
suhelnud, kolmanda põlve kirjamehe Mihkel Kaevatsini välja, aga
ikkagi.
Ka pagulaskirjanduse tihe sidumine Saaremaa kaudu
kodu-Eestiga on sümpaatne.
Raamatus on ka palju informatiivset
nii kirjandus- kui ka kultuuriloo kohta. Igatahes minul oli huvitav lugeda ja
mõndagi uurida.
