30.05.2008, 00:00
1968
Andrei Hvostov kirjutab pöördeliste rahutuste aastast meil ja mujal
Ma olin tookord viieaastane. 1968 tuli mu teadvusesse hiljem ja see tulek on
olnud pikaldane.
Mälestused on seotud mingite piltidega, mida
ma tollal, nägemise hetkel, ei osanud selle aastaga seostada.
Näiteks üks õhtune või öine hetk läbi
poolune: isa kodu uksel seismas, seljas sõduririided, nad
räägivad emaga midagi vaikselt. Hommikul on isa kusagile kadunud.
Tema tagasituleku järel ripub esikunagis veel pikka aega
alumiiniumpandlaga rohelisest presendist sõduririhm. Nüüd ma
tean, et see mälestusvirve pärineb 1968. aastast. Praha kevad,
sissetung Tšehhoslovakkiasse, osaline mobilisatsioon N Liidus. Isa
saadeti endise kahurväelasena Kaliningradi, kus ta ootas mitu nädalat
suure sõja puhkemist.
Teine hetk kusagilt 70ndate esimesest
poolest. N Liidu Kesktelevisioon näitab dokumentaalfilmi kapitalistliku
maailma džunglitest. Noorsoorahutused, barrikaadid, keskaegseid sõdalasi
meenutavad politseinikud. Noored inimesed linnatänavatel. Aga millised
noored! Juuksed poolde selga, ennenägematud riided seljas (ainuüksi
kingadest ja saabastest nende jalas võinuks luua oode), ning mis
põhiline – nad loobivad politseinikke kivide ja pudelitega. Nagu
tollal öeldi, kihvt lugu. Noorte mässajate vaatamine kaugetes
kättesaamatutes maades tegi kadedusest roheliseks: kusagil pulbitses elu,
kusagil võis avalikult öelda, et täna jääb kool
ära, täna keerame kooli pahupidi. Nagu Cooperi laulus: School’s
out for ever...!
Nüüd ma tean, et see film oli Pariisi,
Lääne-Berliini, Columbia ülikoolide
üliõpilasrahutustest.
Liigne on tõestada, et
nõukogude propagandistid panid filmiga täiesti mööda.
Minuni ei jõudnud sõnum, et Läänes on noortel elu paha.
Vastupidi, ma nägin, et see on väga hea. Nad tegid seal seda, mida
siin teha ei saanud. Ja nad olid ilusad. Siin nii ilusaid inimesi ei olnud.
Kui Sillamäe-nimelisel ääremaal (NB!
väljaspool Soome televisooni leviala) võis 1968. aasta jätta
minuvanusele inimesele kestvaid emotsioone, siis milline tundetulv tabab seda
numbrit nähes neid inimesi, kes olid tollal peategelastena sündmuste
epitsentris? Rahutuste neljakümnendaks aastapäevaks on prantsuskeelne
maailm temaatiliste raamatutega suisa üle ujutatud. Tollaseid
sündmusi analüüsivad ka saksa ja ameerika intellektuaalid.
Kõiki ühendab seisukoht, et 1968. aasta mai järel oli maailm
teistsugune. Vähemalt Läänes. Muutusid kombed,
väärtushinnangud, sotsiaalsed suhted.
Mõni
ütleb, et hierarhiline ühiskond asendus individualistlikuga. Usun
seda meelsasti.
Lapsepõlves nähtud film
üliõpilastest ja võmmidest võis olla nii fastsineeriv
just sellepärast, et seal näidati seda, kuidas indiviidid (ilusad)
murravad hierarhilisi struktuure (kah ilusaid, sest Lääne
politseinikud olid Vene miilitsaga võrreldes lausa dändid,
Lääne-Berliini võmmid võib-olla välja arvatud;
nemad kandsid siis veel Wilhelmi aegadest pärit tobeda disainiga
peakatteid).
Mõned ütlevad, et see oli
kultuurirevolutsioon. Marksistlik ajaloolane Eric Hobsbawm kirjeldab oma teoses
“Age of Extremes. The Short Twentieth Century 1914–1991”,
kuidas juba viiekümnendatel aastatel valged anglosaksi noored hakkasid oma
riietumises, muusikalistes eelistustes ja koguni kõnemaneeris
jäljendama suurlinna proletaarseid kihte. Hobsbawm ütleb siiski
ettevaatlikult, et see muudatus võis olla eeldus samade noorte
revolutsioonilisele õhinale mõned aastad hiljem. Ta lisab, et
&ldqu
o;mood on tihtipeale prohvetlik”. Arvestatav seletus on ka see, et
proletaarse kultuuri muutmisega “omaks asjaks” oli kõige
kergem ja lihtsam vastanduda vanemale generatsioonile. (Ent siit küsimus:
miks polnud selle nipi peale tulnud varasemate põlvkondade noored?
Või kas oli nii, et olid küll tulnud – vaadakem kas
või vene narodnikuid –, ent mingil põhjusel on see ära
unustatud?)
Isaiah Berlin või Pier Paolo Pasolini pilkasid
kodanluse võsusid, kes hakkasid revolutsionäärideks (rikutud
jõmpsikad läksid sõtta mitte proletariaadi poolt, vaid selle
vastu), aga ikkagi ei saa eemale heita oletust, et 1968. aastal toimus
sotsiaalne revolutsioon. Just rollide vahetumise mõttes. Revolutsiooni
avangardiks pidigi heaolu uimastava ajastu saabudes muutuma kodanlik
noorsugu.
Tony Judt on seevastu halastamatum. Noorsoomässu
kohta väidab ta, et alguses oli massiülikoolide loomine ning
sisseastumiseksamite kaotamine. Tulemusena saabus kõrghariduse
allakäik. Kunagi 60. aastatel hakkas ülikoolidesse saabuma
hulgaliselt noori, kes veel kümmekond aastat varem poleks lävest
üle saanud. Revolutsiooni alustaski selline ootamatult kuhjunud
akadeemiline lumpen, kel polnud programmi ega ka mingit selget maailmavaadet.
Pariisi eeslinnas Nanterre’is olevat üliõpilaste
ühiselamutesse kogunenud pagan teab mis publik, sealhulgas
narkootikumidega kaubitsejad, kelle korralekutsumisega ülikooli juhtkond
püssirohutünni plahvatama panigi.
Berliinis
väitis mulle kunagi üks professor, et kõik toimunu on
taandatav seksile. Võib-olla. Tollal ilmavalgust näinud
Lääne-Saksa ajakirjas “konkret” (grammatikat eirates
kirjutatigi väikse tähega) on kirjeldatud ühte kohtuprotsessi
üliõpilastest revolutsionääride üle. Kohtualuste
ainsaks taktikaks oli väita, et nende vastas istuv kohtunik on puine ja
kitsarinnaline persevest, sest ta pole elus kunagi kogenud tõelist
orgasmi. Erinevalt revolutsionääridest, kes selle vabastava anni abil
on hierarhilistest raamidest välja murdnud. (Tundub, et praeguste
naisteajakirjade G-punkti otsingud ja imelised seksinipid on vaid kunagise
revolutsiooni kahvatu parafraas.)
Judt väidab talle omasel
sarkastilisel moel siiski, et “kuuekümnendate aastate nn seksuaalne
revolutsioon oli pettekujutlus, tegelikult olnud “svingivad
kuuekümnendad üsnagi taltsad”, kui võrrelda neid 1920.
aastatega või 19. sajandi lõpuga.
See kõik
tundus mulle omal ajal väga huvitav, seks ja puha. Praegu tundub
olulisemana üks teine aspekt – 1968.aasta mõju
ajakirjandusele. Üks New York Timesi veteran väidab, et see aasta
pööras ajakirjanduslikud põhimõtted pea peale. Enne
seda oli ajakirjaniku tööks edastada lugejale infot selle kohta, mis
on maailmas viimase kahekümne nelja tunni jooksul sündinud.
Pärast seda võis avada lehe ja lugeda üle kogu külje
kirjutatud arvamuslugu, mis oli maskeeritud uudiseks. Ehk otsesõnu
– 1968. aasta mõjul lakkas kohustus uudist ja kommentaari
lahutada. Hakati aktsepteerima seda, et ajakirjanikul on oma isiklik positsioon
(Vietnami sõja või abortide või ükskõik mille
küsimuses) ja et ta laseb sellel varjamatult oma reportaažides ja
tekstides kõlada.
Tagantjärele võib öelda,
et kuuekümnendate aastate põlvkond ise tähtsustab oma aega
kuidagi eriliselt (võtame või tuntud laulu Eesti popi klassikast:
olin noor, ei teadnud veel siis, et on hea aasta 65...! – sellist oma
olemasolu rõõmumanifesti pole ei varasemal ega ka hilisemal
küm
nendil; minu põlvkonna loosung kõlab “punk on lahe!”,
aga seostada seda mingi aastaga ei tule kellelgi mõttesse). Kui üks
põlvkond on nii üksmeelne iseenda tähtsuse hindamisel, siis
seda ei saa ignoreerida.
Mingil moel on 1968. aasta
maimäss kusagil Pariisis ja Lääne-Berliinis mind väga
tugevalt mõjutanud. Rohkem kui Praha kevad samal aastal, mille ainus
mälestus on nõukogude sõjafilmi meenutanud stseen
sõjaväkke mobiliseeritud vanamehest.
Praha
sündmustest võidakse tagantjärele öelda, et siis algas
sotsialistliku leeri lagunemine (nagu öeldakse ka 1953.aasta Ida-Berliini
või 1957. aasta Budapesti ülestõusu kohta), aga argitasandil
mäletatakse ikkagi Praha ülestõusu mahasurumise järel
kruvide kinnikeeramist ja sula asendumist seisakuks nimetatud
õhupuudusega.
Läänes toimunud mäss andis
vastupidise tulemuse. Vabadused suurenesid, ajakirjandus teisenes,
noorsookultuur muutus massikultuuriks. Need mõjud jõudsid ka
siiapoole raudset eesriiet. Nende muutuste mõjus elame me praegu.