22.08.2008, 00:00
Kihnu naised, vanad Vene M-id ja ülikallis põlleriie
Ekspress tuuritas Kihnu naiste Kase Raili ja Uiõ-Matu Marega vanade mootorrataste seljas mööda Kihnut.
Vihm peksab, mootorid mürisevad, soomlased pildistavad, lapsed lehvitavad.
Jakikäised on küünarnukkideni märjad ja
põlled-kingad läbi ligunenud, kui Mare ja Raili oma M-idel
koduõuelt vallamajja jõuavad.
See pole etendus, see
on igapäevane Kihnu elu.
Paari nädala eest
käisid Kase Raili ja Matu Mare oma motikatega Jõgevatrefil (see on
koht, kuhu igal aastal karvaseid motomehi kokku tuleb) ja sõitsid
läbi Setu kuningriigi päevalt.
Hirmus karjumine läks lahti
nii Jõgeval kui ka Setumaal, kui Kihnu naised M-idega kohale
töristasid.
Raili: Muud polnud midagi, aga rattad läksid
rongkäigus tuliseks. Ma mõtlesin, et kõrdisaba läheb
põlema!”
Mare: “Miol oli siokõ oht, et
küünläjuhe tahtis minnä silindri vasta ning mia pani lekist
õllõpurgi juhtmõ ning silindri vahelõ. Aga purgist
loksos tjõlk õlut kuuma silindri piäle ning suur
aurupahvakas käüs ülepiä...”
Muresid
olnud veelgi. Üks setu pillimees ronis mootorratta korvi, ei enam
välja minna ei tahtnud, tee mis sa tahad.
Mare: “Aga no
egä me ennäst käde ei anna na kergest kuamtõ.”
Uiõ-Matu Mare (Mare Mätas) on Tartu ülikooli
etnoloogiamagistrant, SA Kihnu Kultuuriruum juhataja. Kolme lapse ema. Talvel
kudus kümme körti.
Vahepeal võtab
körditaskust telefoni ja räägib mehega paar sõna. Mees on
kaubalaeva peal ja parajasti Antverpeni kandis.
Kase Raili (Raili
Leas), 1997. aasta EMi hõbe sumo absoluutkaalus. Oli kuus aastat
Tallinnas raamatupidaja, siis madrus Vormsi laeval, vahepeal Kihnu Veeteede
pearaamatupidaja. Ja enne, kui lapsega koju jäi, turismifirma juhataja.
Möödunud suvel pidas Raili ehtsad Kihnu pulmad,
õiged traditsioonilised kahepoolsed Kihnu pulmad üle 13 aasta.
Kase Raili 55. aastast pärit M-72 käivitub esimesest
paugust. Uiõ-Matu Mare 91. aastast pärit ratas M vajab paar-kolm
korda löömist.
Raili on rahul.
“Vanad
tüetäväd paramini kui uiõmad!”
Mare
loeb enda sõiduki nõrgad kohad ridamisi üles.
“Küünli piäb terve aa vahetama ning gaasitross läks
juuni algusõs... Kolvirõngad ond vahetõt...
süütepuel ning...”
Raili: “Mio M ond ikka
kordõs.”
Kihnu saarel on sõidukorras
mootorrattaid kolmekümne ringis. M-e on kaheksa-üheksa,
ülejäänud on Ižid. Enamikul neist on külgkorvi asemel
laudadest kokku löödud kast, sest sellega on hea kala ja võrke
vedada.
Kes on Kihnu kõvemad motomehed?
Raili
jääb mõttesse. “No kissi M-iga sõitvad viel?
Pärna Viktor sõedab...”
Mare: “Nurga Piedu
sõitis allõs, ta ond juba ligi üheksakümmen.”
Raili: “Mere Marju isa käib mootorrattaga naisel
tööl järel, Klähvi on korvis.”
Mare:
“Klähvi on see pisike koer?”
Raili:
“Põlõ sie na pisike ühti!”
Vanasti
oli Kihnu saare peal miilits, siis sõitsid naised,
kiiver rätiku peal. Praegu ei ole naistel ei kiivrit ega ka luba,
samuti ei ole mootorrattal tavaliselt numbrit küljes. Ja tuleb ette,
et sõitjaid on rohkem, kui eeskiri ette näeb.
Railil
näiteks oli Kihnu koolis hea ühte hoidev klass – neli
õpilast. Kõik mahtusid soolomootorratta peale korraga lahedal
t ära.
Kord sõitnud Mare kodust rahvamajja, 11 inimest
ratta peal.
Mare: “Olõss ullu kedägi, tasa
sõitõs viis-kuus tükkü sadula piäl, viis
tükki korvis...”
Mina seda väga selgelt ette ei
kujuta, aga tundub, et see on võimalik.
Mare: “Jueht
ise piäb püstü olõma, käsipuud ond kua nda ligis
ning...”
Raili: “Ega kiirus üle 70 suurt ei
lähe. Siis tõmbab juba hinge kinni ja hakkab imelikku iält
tegemä.”
Vihm sajab, jalad lirtsuvad. Mare M-il ei
taha kõik käigud hästi sisse minna. Raili sõidab
läbi loigu ja tõstab jalad kõrgele üles. Kollastes
keepides ja valgetes tossudes Soome ajakirjanikud (üks neist Javier
Solanaga nagu kaks tilka vett) pildistavad, kärin taga.
Mare
ajab vallamajas asju (nii Mare kui Raili on vallavolikogu liikmed) ja Raili
räägib, kuidas ta esimest korda motika seljas käis.
Raili: “Ma olin üheksa aastat vana, kui küsisin onu
käest Iž Jupiteriga sõita. Onu ei andnud.
Aga onu
läks tuppa magama ning ma läksin sõitma. Teadsin, et esimene
käik läks alla...”
Kihnu jutu protokollimine pole
nali. Raili, arusaaja inimene, võtab hoo maha.
Raili:
“Esimene käik läks alla ja rohkem ma käike ei teadnud.
Sõitsin, esimene käik sees ja gaas põhjas mitu kilomeetrit,
ratas suitses käes. Onu tuli välja ja oli väga tige.”
Mare tuleb, kuulab ja vaatab maha. “Mina oma lugusid parem ei
räägi.”
Ja Raili jätkab.
“Teine sõit oli mul nii, et koolivend andis täitsa uhiuue
Iž Planeta mu kätte ning ise istus taha. Ma lasksin järsku siduri
lahti, esimene ots tõusis üles. Koolivend kukkus tagant maha. Ma
sõitsin läbi aia vastu kuuriseina, täpselt kahe puu
vahele.”
Kui president Ilves tänavu suvel Kihnus
käis, oli Mare tal mootorrattaga vastas, kolm last korvis nagu
pääsukesed.
Raili ei tulnud – vihma sadas,
väikest last ei saanud vihmaga korvi panna. Seevastu tuuritas M-iga kohale
Lepiku Marge, vammus seljas. (Lepiku Marge võluv isik demonstreeris
aastaid tagasi Ekspressi esindusele, kuidas jääaugust kala välja
võetakse ja kutsus kevadeks tagasi Kihnu – öeldes, et kevadel
saavutavad tema kehavormid absoluutse täiuse.)
Lepiku Marge
pidi ka Jõgevale kohale sõitma, aga motikal kukkus korv
mõni päev enne küljest ära. Kui Marge presidendil vastas
käis, oli korv nööriga kere küljes kinni.
Vesi lendab, vihma sajab. Katrin Kumpani õlest kaabu paistab tee
ääres kaugele ära. Ja Mere Marju (minu lemmik Eesti
rahvusringhäälingus) on samuti näha – sehkendab
turistidega. Küll on Kihnu aedades jorjeneid ja flokse!
Mare:
“No mia riägi kua ühe loo. Mia oli 15 või 16. Oli
märtsikuu, tie oli tattljõbe. Naabrid olid ostn omalõ
uiõ Iž Planeta viie ning olid parajutõ kodont ää.
Naabritüdrikuga tahtsimõ Ljõnakülä
sõbrannalõ külä minnä. Sõitsimõ.
Ning mia oli roolis, kui sõitsimõ metsävahel kurvist
ljõbõdaga vällä. Naabritüdrik lendis üle
korvi. Puu jäi korvi ning ratta vahelõ, suass enäm kudagi
ratast käde. Traktor tõmbas ratta lahti. Koerv oli mõlkis,
ratas enäm käüma ei lähess.”
Puksieersime
ratta naabripoeste juurõ, et nied ratta korda tieks, sua
mõ õhtaks tahakohe viia.
Naabritüdriku emä
oli õhtaks koo tuln. Ärkas üese üles: mis jõrmus
koelkmine seal naabritõ juurõs käüb?”
Mare ohkab: “Peaks oma lapsed nii kasvatama, et nad selliseid
tükke ei tee nagu ema.”
Mare läbiligunenud
põll tahab vahetamist ja Uiõ-Matu endises rehealuses (mis on
nüüd mugav elutuba) laotab Mare oma põlled diivani peale
välja.
Mare: “Siin on neid nüüd autoraha
eest!”
Põllesid on Marel seitsmekümne ringis.
Igapäevapõlled, on pidupäevapõlled ja on nn kallist
seltsi põlled, mida pärandatakse ja mis võivad olla sada
viiskümmend aastat vanad.
Põlled panevad Kihnu naisel
silma särama ja käe värisema.
Mare: “Kartuleid
koorides lükkab Kihnu naine põlle kõrvale, et see mustaks ei
saaks. Kördi saab kududa uue. Kallist põlleriiet niisama kuskilt ei
saa.”
Kui kihnlased Gotlandil käisid, leidsid naised
kangapoes just sellist neerumustriga riiet, mis kihnu kördiga sobib, ja
veetsid poes ilmatu aja. Igaüks ostis jupi – seda, seda, seda, seda!
– ja mehed ootasid bussis, õlut ka polnud.
Mare:
“Kihnu on nii kogukondlik, et kui kellelgi midagi head on, tahavad teised
ka – pole vahet, kas see on põll või on see mootorratas.
Mandril on kõik suured egod ja tahavad teistest erineda. Aga Kihnus on
teisiti.”
Vihm järele ei jää. Sajab ja
sajab.
Kilesse pakendatud Soome turistid istuvad õnnelikena
veoauto kastis. Lehvitavad, pildistavad. Fotograaf Ingmar arvutab näppude
peal, et paarikümne aasta pärast oleme sama vanad nagu need,
kaks kollase keebiga Soome lehemeest (kellest üks on nagu Solana).
Ja ikkagi – miks on motikad Kihnus nii hinnas?
Mare:
“Talvõ, kui iä tulõb merepiäle, ond otsõ
iä rattaga ülemere minnä.”
Raili: “Ratas
ond kergem kui autu ning jõvab maha karata, kui taris.”
Mare viskab meid oma turtsuva M-iga sadamasse ja ruttab, jalad märjad,
Norra fotograafi juurde, kes mõned Kihnu naised tingimata üles
tahab võtta. Ja Raili kiirustab koju (tema M-72 ei turtsu), sest lapse
uneaeg saab kohe-kohe läbi.
P.S.
Õhtul, kui Raili mahti saab, loeb tema ka oma põlletagavara
täpselt üle. Ütleb, et natuke läks segi, aga saja ringis
neid on.
Kihnlaste vähemalt 15 aastat vana sõnum Eesti rahvale
Kui kihnlane oma mootorratta Kihnus poe või rahvamaja juurde valveta jätab, turnib seal varsti mitukümmend turisti otsas. Turist Kihnus tee pealt eest ära ei lähe, kui auto või mootorratas tuleb. Kihnlane palub mandri-mehel mõelda, miks need asjad niimoodi on.
Kui kihnlane oma mootorratta Kihnus poe või rahvamaja juurde valveta jätab, turnib seal varsti mitukümmend turisti otsas. Turist Kihnus tee pealt eest ära ei lähe, kui auto või mootorratas tuleb. Kihnlane palub mandri-mehel mõelda, miks need asjad niimoodi on.