05.09.2008, 00:00
Ärinaiseks kasvamine
Epp Petrone (34) on jõudnud olla boheemitarist ajakirjanik, näljapajukil India hipi, avameelne kultusblogija ja Ameerika koduperenaine, kuid ükski roll pole talle sobinud paremini kui kirjastaja oma. Hetkel panevad tema poolt väljaantud raamatud kohti kinni nii Rahva Raamatu kui Apollo müügiedetabeleis.
Nii nagu Sarumanil on Epp Petrone suureks trumpkaardiks tema hääl.
See on pehme, usaldust äratav ja mahe, ühegi häiriva
lisandita. Selline hääl, mis tuleb su kõrva juurde
otsekui truude silmadega koer ja toetab su põlvele oma musta,
niiske nina.
Kui nüüd keegi ei teadnud, kes on
Saruman, siis Saruman oli Tolkieni “Sõrmuste isanda”
triloogias erilise kõneanniga võlur, kes langes ühel hetkel
pimeduse köidikuisse. Ja võib julgesti öelda, et Petrone
ühenaisekirjastuse Petrone Print kants Tartu Toomemäe veerul asuvas
imearmsas “päkapikuakendega” 19. sajandi majas külvab
Eesti raamatuturul vähemasti samasugust ärevust kui Sarumani
Raudlinnast tõusev must suits Tolkieni päkapikkude, haldjate ja
kääbikute seas. Kust on see malbe kanepist kingi kandev kahe lapse
ema saanud sellise läbilöögijõu, et suudab pidada
blogi, kirjutada Postimehele iganädalast kolumni, koostada voldikut
e-ainete ohtlikkusest – teos, mida varsti suuremates
kauplusekettides tasuta jagama hakatakse – ja välja anda
ühe bestselleri teise järel? Jumal teab, mis plaanid tal veel olla
võivad!
Plaanid on suured. Petrone Prindi uusim teos,
kõigest mõne päeva eest ilmunud Liis Kängsepa
“Minu Argentina” on Apollo müügiedetabelis juba kaheksas,
Rahva Raamatus seitsmes. Veelgi edukam on Anna-Maria Penu “Minu
Hispaania”, millel müügis juba kolmas trükk. Epp Petrone
isiklik teos, aastatepikkuse blogipidamise põhjal koostatud “Minu
Ameerika” ja “Minu Ameerika 2” on müünud 4000
eksemplari – saavutus käpikusuuruses riigis, kus kõik, kelle
raamatute müügiarv ületab tuhandet, on saanud maha
enam-vähem bestselleriga. Ja kullasoone avastanud Petrone kavatseb edukat
“Minu...” sarja jätkata – koostööettepanekud
on juba saadetud enam kui kahekümnele eestlasele, kes elavad ühes
või teises välisriigis. Veidi enam kui aastavanuse kirjastuse
osakapitali on kavas laiendada, tänavu sügisel kavatseb
Petrone tööle võtta viis inimest.
Temale,
Karksi-Nuiast pärit tüdrukule, oli raamatutel suur roll juba
lapsepõlves.
Raamatukoguhoidjast ema kõrval sai
läbi loetud kõik “Maailm ja mõnda” sarja teosed.
Maailm oli tüdruku enda jaoks esialgu veidike kitsas, sest perekond ei
tihanud tütart väga reisima lasta, kuid pärast 16aastaseks
saamist vanemad leebusid ning 1991. aastal rändas Epp koos
sõbrannaga Balti Vabaduse kõnni raames jalgsi Tallinnast
Vilniusse. See oli päris ohtlik (“Päev enne seda, kui pidime
ületama Läti-Leedu piiri, rünnati sealset piirivalvet omon-laste
poolt!”), kuid vaieldamatult unustamatu. “Siis ma tundsin, et
unistused hakkavad täide minema.”
Rännanud on Epp
muidugi kõvasti. 90. aastate lõpus müüs ta
äraelamiseks Lõuna-Euroopa turgudel ehteid, et veidi
hiljem, aastal 2002 sagris juuste ja hipiseelikuga vabakutselise
ajakirjanikuna Lõuna-Indias seigeldes endal 20 ruupia (umbes 5
krooni) suuruse igapäevase toidurahaga hinge sees hoida – selle
summaga sai isegi Indias vaid ühe söögikorra ning nii käis
Epp ašramis vabatahtlikuks, et seal hommikuti ja õhtuti
toiduaineid hakkides ka ise mõni oakaun suhu pista. Siis tegi eluratas
aga järske pöördeid: abielu ajakirjanik Jaan Väljaotsaga
lahutati, Petrone kohtas oma uut abikaasat – ameeriklast Justin Petronet
(töötab, üllatus-üllatus, samuti ajaki
rjanikuna, toimetades praegu oma Tartu kodust iganädalast biotehnoloogia
uudiskirja) ja kolis USAsse.
Uudishimulikud teavad
meediainimeste armastusest ja kirglikust pereelust enamvähem kõike,
sest USAs koduperenaine olles asus Epp aega sisustama blogipidamisega. Tema
menukas ajaveeb ei teinud saladust Ameerika-Eesti segapere igapäevaelu
rõõmudest ega raskustest ega värvikaist juhtumistest New
Yorgi lähistel asuvas aedlinnas, kus sageli kandvad rollid eestlanna
Itaalia päritolu ämma ja äia kanda. Tänapäeval on Epp
blogindusest veidi tagasi tõmbunud, kuid avameelsuse hinda tuleb siiani
maksta – vahel, ütleb Petrone, mäletavad juhututtavad
või võhivõõrad mõnd lõiku tema
Ameerika-elust sootuks paremini kui ta ise. Oma vanema tütre Marta (4)
blogi ongi Epp sootuks “luku taha” pannud – hoiatavaid
märke läks selleks tarvis kaks: esiteks sattus tütre blogi
kriitikatule alla Irja ja Inno Tähismaa kurikuulsas ajaveebis (“Aga
ära sa seda kirjuta, muidu saame mõlemad sitakahuriga,” ohkab
Epp) ning teiseks paluti Martalt ühes Tartu kohvikus varsti autogrammi.
(“Tram”, signeeris Marta fännide antud kaardi
tagurpidi ja üht a-d unustades.)
Kuid neil usinail
blogipidamisaastail mõtles Epp juba uuele kavale – kirjastamisele.
Luges oma lemmikuid (Bill Bryson, Haruki Murakami, Peter Høeg, Margaret
Atwood, Michael Ondaatje) ning kogus hoogu ja ideid.
Otsustavaks sai
kogemus pärast Ameerikast tagasitulekut, kui Epp Kirjastuses Pegasus oma
romaani “Õun ära süüa?” välja andis.
“Ma polnud üldse rahul, kuidas minu kui autoriga tegeletakse, kuidas
tekst oli ära toimetatud nõmedalt,” ohkab ta. Nüüd,
raamatueelarveid näinuna, teab Epp mõndagi ka sellest, kuidas
autoritel honoraridega nahka üle kõrvade
tõmmatakse. “Olen kuulnud praegu juba ka sellist juttu, et
rikun turgu, kuna maksan liiga head honorari.”
Kuid sellel
edulool on oma teatud varjukülg.
Kuigi Epp on raamatu
“Roheliseks kasvamine” autorina tuntud maheinimene, kes tunneb
õudu e-ainete ees ning eelistab planeeti koormavale loomalihale ubadest
ja kukeseentest keedetud mahesuppe, pole kõik Petrone Prindi raamatud
trükitud sugugi vanapaberile. Gutenbergi masinasse lähevad ikka
ehtsad puud ja põõsad. “Hea küsimus, et miks
– ma olen seda teemat koosolekul tõstatanud,”
ütleb Petrone vaikselt. “Tegelikult on ümbertöödeldud
paber palju kallim kui tavaline – see on selline paradoks. Ma annan
endale aru, et ma ei ole tegelikult väga puhta südametunnistusega
ökoinimene,” jätkab Epp ülestunnistuste lainel, sedakorda
juba oma isikliku reisikirega seoses. “Sel hetkel, kui lennuk õhku
tõuseb, tean ma mõistusega, et lendamine on patt – aga
südamega ma seda ei tunne.”
Ka tänavu talvel
kavatseb ta minna perega kuueks nädalaks taas Ameerikasse – kui saab
kirjastuse asjad selleks ajaks kellelegi teisele delegeeritud. “Ma tean,
et on inimesi, kes hoolivad keskkonnast ja kellel samal ajal silmad kiirgavad
peas, kui on võimalus reisile minna – ma mõtlesin, et nad
on samasugused variserid nagu ma ise. Ja siis ma sain aru, et see on ühe
ja sama asja kaks poolt. Sa hoolid maailmast ja tahad, et ta alles
jääks, ja teiselt poolt sa tahad teda ka vaatama minna. Sulle ei
piisa teadmisest, et kuskil on Aasia või Aafrika – sa tahad seda
ka oma silmaga näha.”
Inimesena, kes suudab leida pehme
ja lepitust otsiva seletuse praktiliselt kõigele, millega elu kokku
viib, ja t
äis kirjutada praktiliselt igasuguse mahu (tema magistritöö
meenutas kaalult kuuldavasti romaani ning hiljem Eesti Naises
töötades armastas Epp kabineti teises otsas istuva ülemuse
Katrin Streimanniga plõgistades e-kirju vahetada, ikka päevad otsa
ja nii, et näpud villis), pole Epul ilmselt teemapuudust ette näha.
Ka praegu kobab ta oma piire kahe uue isikliku teemaga: “Esiteks ma
õudselt häbenen oma sõprusringkonnas, et meil käib
koduabiline, aga miks ma seda häbenen, seda vastust pole mul veel
välja mõeldud, ning teiseks tahan ma ühel hetkel kirjutada
rinnaga toitmisest.”
Seda lauset alustab ta veel
ajakirjanikuna, vihjates, et ehk oleks see sobilik artikliteema, kuid
pärast üürikest pausi jätkab nii nagu värske
kirjastaja puhul ainuvõimalik.
“Kes teab,
võib-olla tuleb sellest hoopis raamat.”
Epu tõusud ja langused
1974: sünnib 20. juulil Viljandis
1980: nutab esimest korda härdusest, vaadates, kuidas Miša olümpiamängude lõpetamisel õhku lendab
1990: võidab vabariikliku eesti keele olümpiaadi uurimustööga Eduard Vildest
1992: asub õppima Tartu ülikoolis ajakirjandust, töötades samal ajal Mulgi raadios ja Tartu raadios
1995: kaotab ema, kes sureb noorelt ajukasvajasse – šokk, mis käivitab hiljem Epu kire tervisliku eluviisi ja toitumise vastu
1998: lahkub ajakirjast Favoriit ja asub tööle Kiur Aarma saate “Õhtul õhus” ja “Kahvli” toimetajana
1999: lahkub Eestist seiklema Iisraeli, Küprosele, Kreekasse ja Kanaari saartele
2001: töötab ülikoolis loovkirjutamise õppejõuna ja toimetab Malaisias “Robinsone”
2002–2003: elab vahepeal Indias, Inglismaal ja mujal Euroopas
2004: sünnib tütar Marta, kolib USAsse
2005: avab oma blogi, kirjutades avameelselt avasissekandes, et elu on “kuidagi väga ripakil” ning “tahaks Eestisse tagasi”
2007: 33. sünnipäeval, 20. juulil, sünnib teine laps Anne
1974: sünnib 20. juulil Viljandis
1980: nutab esimest korda härdusest, vaadates, kuidas Miša olümpiamängude lõpetamisel õhku lendab
1990: võidab vabariikliku eesti keele olümpiaadi uurimustööga Eduard Vildest
1992: asub õppima Tartu ülikoolis ajakirjandust, töötades samal ajal Mulgi raadios ja Tartu raadios
1995: kaotab ema, kes sureb noorelt ajukasvajasse – šokk, mis käivitab hiljem Epu kire tervisliku eluviisi ja toitumise vastu
1998: lahkub ajakirjast Favoriit ja asub tööle Kiur Aarma saate “Õhtul õhus” ja “Kahvli” toimetajana
1999: lahkub Eestist seiklema Iisraeli, Küprosele, Kreekasse ja Kanaari saartele
2001: töötab ülikoolis loovkirjutamise õppejõuna ja toimetab Malaisias “Robinsone”
2002–2003: elab vahepeal Indias, Inglismaal ja mujal Euroopas
2004: sünnib tütar Marta, kolib USAsse
2005: avab oma blogi, kirjutades avameelselt avasissekandes, et elu on “kuidagi väga ripakil” ning “tahaks Eestisse tagasi”
2007: 33. sünnipäeval, 20. juulil, sünnib teine laps Anne