Aga vastupidi tavamõistusele soovitan paanitsemisest ja aktsiate müüma tormamisest hoopis hoiduda.


USA aktsiaturgudelt on investorite raha röövinud Fannie Mae ja Freddie Mac, mille valitsus riigistas. Samuti kadusid kindlustushiiu AIG Grupp lihtaktsiatesse raha paigutanud investorite säästud pärast seda, kui USA valitsus võttis seal võileivahinnaga 80 protsendi suuruse osaluse, et vältida firma pankrotti.


Suuruselt neljas investeerimispank Lehman ­Brothers läks äsja samuti pankrotti.


Merrill Lynch oli sunnitud endaga hakkama saamiseks end maha müüma Bank of Americale. Nädalavahetusel teatasid Goldman Sachs ja Morgan Stanley, et ainult investeerimispankadena nad enam hakkama ei saa ja said loa muutuda tavapankadeks – nii lõppes Wall Streetil investeerimispanganduse ajastu.


Ning olgem ausad: hoolimata oma majandustulemuste teatamisest 16. septembril, mis annavad lootust, et Goldman Sachs ja Morgan Stanley suudavad ellu jääda, kippus aktsiaturu massimentaliteet olema vastupidine ning nii mõnigi päev nägime nende aktsiahindade 20protsendilisi langusi.


Tavaeestlasele ei ütle need nimed ehk kuigi palju, kuid USA rahandussektoris tähendab see tegelikult katastroofi – olukorda, mis tuleb ehk ette kord 30–100 aasta jooksul. Situatsioon on halb, kuid aktsiaturud on tänaseks sellega arvestanud – see on põhjus, miks peaksid investorid paanitsemisest loobuma ja hoopis lahtiste silmadega ringi käima.


USA aktsiaturud tegid esmaspäeval, 15. ­septembril ja kolmapäeval, 17. septembril läbi üle 4,5protsendili­sed langused. Üks sellise magnituudiga liikumine on harukordne, rääkimata kahest niivõrd suurest langus­päevast kolme päeva jooksul. Föderaalreserv on üritanud viimastel päevadel finantssüsteemi lappida ning lubanud pankadelt kokku osta 700 miljardi dollari eest ebalikviidseid väärtpabereid. Pankadele pakub see likviidsust, kuid investorite hirmu pole need otsused kustutanud. Seda näitab kas või asjaolu, et neljal järjestikusel kauplemispäeval – 17., 18., 19. ja 22. septembril – liikus Dow Jonesi indeks üle 350 punkti päevas. Seda pole indeksiga kunagi ­varem juhtunud.


Küsitluste järgi on optimiste aktsiaturgudele järele jäänud tavapäratult vähe ning pessimistide arv on mitmekordistunud. Siinkohal peaks investor endalt küsima: “Kui peaaegu kõik on täna juba pessimistid, kellel siis veel üldse on aktsiaid müüa?”


Aastatel 2000–2002, mil majanduses valitsesid samuti rasked ajad ja USA aktsiaturg elas üle internetimulli lõhkemist ning kahe aasta pikkust karuturgu, kukkusid S & P 500 firmade kasumid 30 ­protsenti. Praegu oodatakse turul viie kuni kümne protsendi suurust kasumite kahanemist.


Kuid kui olla padupessimist ja prognoosida kasu­mite langust tuleva aasta-paari jooksul 20 protsendi jagu, kaupleksid aktsiaturud umbes 17,5 korda ettevaatavat kasumit – ka sellisel juhul oleksid aktsiad odavamad kui pärast aastatuhande vahetusel toimu­nud aktsiaturgude langustsüklit. Ja kui 20­protsendist kasumite kahanemist ei tule, on turud veelgi odavamad.


Inimesed, kes kipuvad praeguse ja 2000.–2002. aasta vahel paralleele tõmbama, kipuvadki ära ­unustama just kõige põhilisema – aktsiaturud on praegu oluliselt odavamalt hinnatud kui internetimulli lõhkemise perioodil. Seega pole täna aeg aktsiate müümiseks.


Erainvestoril soovitaks muidugi oma investeerimis­positsioonide kõrval üle vaadata ka isiklik “bilansileht”. Võimaluse korral tasuks kohustusi vähendada (arvelduskrediiti ja krediitkaardivõlgu tagasi maksta) ning sääste suurendada. Vähesed teavad, et tegelikult on ka krediitkaardid ja arvelduskrediidid tähtajalised ning nende pikendamine pole alati kindel.


Kui aga erainvestori “bilansileht” on tugev, siis tasuks aktsiaturgu tänastes tingimustes suhtuda küll ainult ühe mõttega – paanika on investori suurim vaenlane ja seda tuleb vältida!