*
Esmalt kiidaksin sind,
et võtsid ette ja kirjutasid oma popkultuuriülevaate.
Rõhutad eessõnas korduvalt, et see on subjektiivne töö,
vaid sinu nägemus asjast, sinu kogemused.
On õige, et
popvaatevinklist on igaühel meist oma isiklik ajalugu. Aga kuidas sa
kirjutamist alustasid? Kuivõrd vastav loengutsükkel
Humanitaarinstituudis ja Kunstiakadeemias stimuleeris selle raamatu
kirjutamist?
Tänan kiituse eest, see kulub ikka
marjaks ära. Raamatut ma hakkasingi aga kirjutama ju täiesti
konkreetse ja ametliku ettepaneku peale, mis laekus ühelt minu loenguid
kuulama tulnud “õpilaselt”, kes ühel hetkel tutvustas
end kirjastuse Valgus toimetaja Eva Kollina. See oli 2004. aastal; ma ise
arvasin, et kirjutan asja poole aastaga valmis, läks aga neli aastat, ja
tulemuseks esialgu vaid raamatu esimene osa.
Kui ma algatuseks
arvasin, et tõepoolest piisab üksnes minu subjektiivsest
nägemusest ning elulisest kogemuspagasist, siis üha enam hakkasin
tajuma kohustust anda ka faktidelt täpne pakett; see võttis
uskumatult palju aega, ning faktvigade järelnoppimisega tuleb mul
kriitikute abiga tegeleda veel edaspidigi.
Ütlen kohe, et
igasugune veaavastamine, mida küllap veel edaspidigi ette tuleb, on mulle
sügavalt frustreeriv, kuid selle raamatu võimalikke edasisi
väljalaskeid arvestades paraku vägagi teretulnud. Jah: minu poolt USA
grungenoorte eeskujul “Entertaineriks” kutsutava loo ametlik
nimetus on “Smells Like Teen Spirit”, 1901. aastal ei hakatud
10tollistena tootma mitte vinüül-, vaid shellakplaate,
“beetle” tähendab põrnikat, mitte ämblikku,
ning võimalik, et ma peaksin ohjeldama ka oma mõnevõrra
meelevaldset ümberkäimist seesuguse püha mõistega nagu
Derrida “erinewus”.
Peavalu jagub, kuid ma
püüan taluda endale võetud eeslikoormat võimalikult
kannatlikult. Aga mis puutub loengutesse sel teemal, siis see on tõeline
nauding. Õpilaste semestrist semestrisse kasvav huvi on see, mis kogu
ettevõtmise mu jaoks tegelikult kuhjaga tagasi tasub.
Alustad popkultuuri käsitlust Suurest Prantsuse revolutsioonist nagu
mõni teinegi autor ja nimetad popkultuuri varajaseks ilminguks
aristokraatide moe ja aksessuaaride ülevõtmist kodanluse poolt.
Kuid siin oli ju tegu vana režiimi kommete ja olmekultuuri kõige
labasema matkimisega, et märgistada oma uut härrandlikku
identiteeti!
Minu poolt vägagi esile toodult on
aktsent siinkohal hoopis sellel, et Prantsuse revolutsioon andis kodanlusele
võimaluse asuda nautima seni vaid aristokraatiale kuuluvaid
privileege, milliste hulka ma liigitan ka personaalsete valikute vabaduse;
kõikvõimalikud esemelised ja stilistilised aksessuaarid on selles
mõttes käsitatavad selliste privileegide atribuutika ning
väljenduskeelena. Loomulikult oligi nii, et ligi poole sajandi jooksul ei
jõudnud kodanlus tõepoolest kuigivõrd kaugemale nii s
inu kui ka näiteks Balzaci välja toodud labasest matkimisest;
aristokraatidelt üle võetud kultuurikeele areng järjest enam
popkultuuri suunas kulgevate ilmingute kompleksina muutus täheldatavaks
alles 19. sajandi keskel, salongikultuurist välja kasvava dekadentsi ja
dändikultuuri kujul.
Kordan siinkohal oma viidet
Baudelaire’ile ja teistele dekadentidele, mille kohaselt
dändism kui üks tulevase popkultuuri ilmekaid eelnähtusi pidas
vajalikuks aristokraatse riietus- ja käitumisstiili kultiveerimist,
rõhutamaks vaimset aristokraatiat, ilma et selle kandja oleks
päritolult üldse aristokraat.
Tunnen sind
rahumeelse tüübina. Seetõttu hämmastusin, lugedes, et
sinu meelest on 1789. aasta revolutsiooni verevalamised Lääne
demokraatia ja vaba ühiskonna kehtestamiseks õigustatud. Mis
puudutab vägivalda, siis mäletan, et 2007. aasta
aprillisündmused šokeerisid sind väga ning sa ei leidnud
laamendajatele mingit õigustust.
Omaaegse hipina
olen ma ka tänini resoluutselt igasuguse vägivalla vastu niikaua,
kuni see on vähegi võimalik, reaalsuses aga osutub
füüsiliste jõumeetmete kasutuselevõtt teatud piiridest
edasi paraku vältimatuks, ja need piirid on ajaloo vältel olnud
kaunis suures ulatuses kõikuvad. Ma ei arva, et ma ka Prantsuse
revolutsiooni puhul oma raamatus oleksin vägivalda õigustanud
– hoopis ettevaatlikumat sõnastust kasutades nendin ma seal ning
mujalgi, et ilma selliste ja hoopis ulatuslikumategi tapatalguteta – nt
Esimese maailmasõja päevil – meil demokraatiat koos muu
juurdekuuluvaga tõenäoliselt tõesti ei oleks; selline on
paraku nende asjade kaunikesti kolossaalne hind.
Aprillisündmuste kujul Tallinnas aga oli minu hinnangul popkultuuri
seisukohast võttes tegemist hoopis reversiivse nähtusega, mida ma
jõudumööda võtan analüüsida oma raamatu teise
köite lõpupeatükkides. See on popkultuuri uus,
“libafaas”, kus erinevad poliitiliselt manipulatiivsed huvigrupid
on popi kõige klassikalisemate, popi “kuldajaliste”
strateegiate taha maskeerunuina asunud etendama endid pop-keeleliselt, olemata
seda ise kaugeltki mitte. Ilmekamad näited siin “diskonoorte”
tänavaile toomine Eesti Moskva saatkonna juures, “moodsate ja
toredate” tütarlaste skandeeringud “Ot Aljoši ruki
protš!” jms. Mis aset leidis, oli taas kord “popkultuurilise
naiivse ühismeele küüniline ärakasutamine” minu
raamatuski osundatud Orwelli käsitluse kohaselt 1930. aastatel, kuid
uuenenud ning hoopis osavamini maskeerunumates, 21. sajandi
väljundites.
Kas ülestõus või
revolutsioon on ikka popkultuuri osa, nagu väidad 1968. aasta Pariisi
sündmustest kõneldes? Tony Judt suhtub sellesse
“väiksesse revolutsiooni” küll varjamatu irooniaga,
iseloomustades toimunud sündmusi lihtsalt kodanlusevõsukeste
mässuna.
Irooniliselt suhtusid sellesse paljud
tolleaegsed popi juhtfiguurid eri elualadelt neilgi aegadel, kellest
näiteks Günter Ueckerile ning tema propellerituules punalipukest
lehvitavale, “Kleine Revolutioni” nimelisele kunstilisele
installatsioonile ma raamatus viitan. Siiski ei näe ma vähimatki
põhjust kahelda, et laiemaid popilisi rahvamasse idee revolutsioonist
toona vägagi inspireeris. “Kodanlastevõsukeste
mässuks” nimetasid neil päevil seda asja nii Pasolini kui
ka Michelangelo Antonioni.
1960. aastate popkultuur aga ei olnudki
ju töölisklassi või tänavalumpeni kultuur,
vaid eeskätt just nimelt kodanlusnoorsoo kultuur, mod’ide ja
rokkerite kujul alama keskklassini ulatudes.
Hiljem, nüüd
siis juba näiteks punk- ja tõepoolest isegi lumpen- ja
gängstakultuuride väljundites pole popnoorsoole tunnuslikult omane
mässumeelsus pidanud vajalikuks otseselt revolutsiooni või
ülestõusuna enam eriti avalduda, küll aga
“kodanikuallumatuses demokraatia osana”, nagu seda propageeris
Thoreau 19. sajandi Ameerikas, või võitlusena subkultuursete
autonoomiate eest ning “Suure Keeldumisena” progressiidee
hüvanguks rakendatavate represseeringute suhtes, nagu seda propageeris
Herbert Marcuse. Mitterepressiivse kodanikuühiskonna kujunemise suunal
niisiis – taotlus, mida oma ametisse astumisel vägagi rõhutas
ka näiteks meie praegune president, kuid mis minu meelest küll
vägagi kahetsusväärsel kombel on taas kord päevakorrast
järjest enam maha vajunud.
Dominic Strinati, teoses
“Sissejuhatus populaarkultuuri teooriasse”, mis on seni
kõige põhjalikum teoreetilise popkultuuri uurimus eesti keeles,
kasutab erinevalt sinust popkultuuri ja populaarkultuuri mõisteid
sünonüümidena. Kuidas Strinati väitele oponeeriksid?
Jah, Strinati kasutab mõisteid popkultuur ja
populaarkultuur sünonüümidena, ent vägagi
tähelepanuväärne on see, kuidas temagi tonaalsus üht
või teist selle mõiste vormi kasutades muutub, ja just see
tähelepanek saigi minu enda kontseptsiooni inspireerinud
lähtekohaks.
Olgu aga öeldud, et minu käsitlus ongi
selles mõttes täiesti taotluslikult unikaalne ning
kõikidest mulle teadaolevaist popkultuuri ametlikest teooriatest erinev,
seda tasub kõigil lugejail ning edasistel tõlgendajatel
arvestada.
Strinati tsiteerib ka üht teist
uurijat, kes kirjutab, et “populism on silmanähtavalt
mänginud osa popkultuuri tootjate ideoloogiates, aidates nende toodetut
õigustada”. Mida kostad?
Populism kui
mõiste on minu jaoks seotud manipulatsiooni või petturlusega,
ideega teha mingi vastuvõetamatu või siis muus mõttes
ebapopulaarne asi populaarse keele- või märgikasutuse abil
vastuvõetavaks või massitarbitavaks. Kui me aga räägime
popstaaridest või loojatest, kelle keele- või märgikasutus
on juba oma olemuselt ja igas mõttes orgaaniliselt pop või
popilik, siis oleks populism siia asjakohatult juurdelisatav terminikihistus.
Kas Gunnar Graps oli populistlik? Või kas Villu Tamme on populistlik?
Imelikud küsimused oleksid need. Eks see populismiteema jää
vahest ikka rohkem sinna populaarkultuuri kui massikultuuriliste nähtuste
hulka kuuluvaks, oma käsitluses ma selliseid asju väga ei
puuduta.
Ütled, et popkultuur seisab otsustavalt
igasuguse standardiseerimise vastu. Aga samas loob popkultuur ju ise uusi
standardeid.
Jah, nii see tõepoolest on, ja see on
üks paradoksaalsemaid asju ka kõige hoiakulisemat laadi popkultuuri
juures. On üsna frustreeriv vaadata ja tõdeda, et samas kui
erinevad popilised subkultuurid, nagu grunge, punk, mod’id,
electro-popparid jne, üleüldisele standardiseeritusele
vägagi et vastanduvad, siis omavahel suhestudes kehtestavad nad enamasti
sedavõrd jäiku standardite piire, et need kipuvad teinekord
küündima lausa vastastikuse põlguse ning vihavaenuni. Muidugi
on selles osas olnud üsna määrav ka turunduskorporatsioonide ja
meedia roll, mis on niisuguseid standardsetesse piiridesse marginaliseerumisi
manipulatiivsetel põhjustel pideval
t õhutanud. Siinkohal olengi ma aga enda päris tõsiseks
missiooniks võtnud aidata neid eri subkultuuride vahelisi vaenamisi ja
vastolusid ületada.
Võib-olla selle raamatu esimeses osas see
idee veel nii ilmne ei ole, ent sinnapoole see asi tüürib.
Nii et sinu meelest on popkultuuri olulised märksõnad
rituaal, müstika ja spiritualism?
Müstitsism ning
irratsionaalsus ühel või teisel moel on popkultuuris tõesti
olulised – nii olen ma küll neid asju kokku võtnud. Omaette
liinina olen välja toonud terve suundumuste ja mõtteviiside ahela,
mis William Blake’ist ja veel hoopis varasemastki üle biitnike ja
psühhedeelia tänasesse päeva kulgeb ning mis on müstitsismi
ning kohati ka spirituaalsusega hoopis otseselt seotud, samuti Joseph Beuysi
viljeldud rituaalid ning vastavad traditsioonid.
Kindlasti pole see
popkultuuri liin ei üleüldine ega ka valdav, küll aga
tõepoolest üks olulisimatest ja huvipakkuvamatest. Teisalt on
popkultuuris vägagi esindatud ning minugi poolt välja toodud ka
vastupidi just sellised arenguliinid ja hoiakud, mis igasugust müstitsismi
suisa vaenavad
.
Väide, et feminism on kuulutanud
popkultuuri ainult fallokraatlikuks, ühemõtteliselt
meeste(keskseks) spetsiifiliseks nähtuseks, on liiga suur üldistus.
See on ultraradikaalse feminismi seisukoht.
Ma ei
räägigi ju feministlikust kriitikast tervikuna, vaid selle tuumikust
antud juhul, radikaalfeministe siis tõepoolest selle all silmas
pidadeski. Kui ma aga olen andnud näiteks mõnele oma
naisüliõpilastest ülesandeks popkultuuri just läbi
feministliku vaateprisma vaagida, siis olen saanud tõepoolest
täiesti valdavalt just üsna radikaalsuunalisi analüüse.
Üks huvitavamaid niisugustest kirjutistest on välja toonud
näiteks 60. aastate popilaine seostatavuse koduperenaiste rolli
taandatud deemon-emade kasvatatud poisslaste
kompensatsioonivajadusega ja sellest tuleneva objektbeibede
kuvandi loomise ja ekspluateerimisega, ning selliste
“memmestumisohus” poiste põgenemiskatsetega ema diktaadi alt
bändide ja plaadiriiulite spetsiifiliselt macho-kultuurilisse maailma
– ma üldse ei alahindaks niisuguseid vaatenurki ega hoopiski ei
kuulutaks ma neid ei marginaalseteks ega olematuteks.
Tundub, et ka sina oled läbinud 1990. aastatel nooremate
vasakvaadetega intellektuaalide seas populaarseks saanud
marksismisümpaatia faasi. Näiteks kunstiteaduses ja sotsiaalajaloos
õitseb Marxi pärandi tõlgendamine siiani. Kuidas sina
poppi analüüsides Marxi juurde jõudsid?
Marxi fänn ei ole ma ise tõepoolest kunagi olnud, küll aga
ei pea ma võimalikuks möönmata jätta tema olulisust ja
kohta popkultuuri ning ka tänapäevaste kunstiteooriate
mõjutajana.
Isiklikult süüdistan ma Marxi
päris nördinult hoopis metafüüsika kui filosoofia ühe
klassikalise mõiste ärarikkumises ning Feuerbachi algatatud vastava
traditsiooni kinnistamises, mille tulemusena metafüüsikat ehk
“esimest filosoofiat” kui ontoloogia ja epistemoloogia esmast
probleemistikku tuntakse põhiliselt hoopis mingisuguse
“spiritistliku hämarteadusena”. Sestap olengi spetsiaalselt
esile toonud Marxi suhte metafüüsikaga ning käsitlen seda ehk
lausa provokatiivses võtmes.
Aga minu enda poliitilist
vaatepositsiooni ehk siis ka just attitude’i silmas pidades olgu ka
selgelt välja öeldud: ma keeldun laskmast ennast siduda nii parem-
kui ka vasakpoolsus
ega, ning näiteks Marcuselegi sarnaselt ideoloogiate-ülesust hinnas
pidavalt nimetan ennast lihtsalt demokraadiks, seda viimast aga tõesti
siis lausa tulihingeliseski mõttes.
Eesti osa on sul
väga punktiirne, pigem juhuslik kui süstemaatiline. Kui
räägid näiteks 1960. aastate popkultuuri reflekteerinud
Lääne filmidest, ei too sa vastavaid näiteid Eestist
kõrvale. Näiteks dokfilm “511 paremat fotot Marsist” ja
muusikafilm “Duett-duell” pidanuksid küll selles raamatus sees
olema, kui mainid juba Jaak Joalat. Pole juttu ka legendaarsetest Tallinna
džässifestivalidest ega popkontserdist Kosmose kinos 1968.
aastal.
Igaüks meist võiks ju vabalt kirjutada
omaenda popajaloo, kus oleks sees just temale olulistena meelde
jäänud faktid! Eestist hakkab vähehaaval ning järjest
rohkem juttu olema alates 1968. aasta sündmuste järellainetusest, mis
minu hinnangul, toonase Ida-Euroopa esimese suurema hipiliikumise puhanguna
tõi esimest korda mingiski mõttes tõepoolest Eestigi
maailma hoiakulise popkultuuri kaardile, olgugi et underground-tingimustes,
kuid seda enam väärtuslikuna siinse regiooni popkultuuri tulevase
realiseerumise vektoril – seoses NSV Liidu kui ühe iseäranis
repressiivse süsteemi lagundamisega järgnevate
underground-poplainetuste korras.
Kas referatiivset
materjali liiga palju ei saanud? Tihti tekib tunne, nagu loeks moodsa
kultuuriajaoo konspekti.
Alguses ei olnud raamat niisugusel
määral referatiivsena tõesti mõeldud ja tegelikult
näengi ma oma tagasihoidlikku panust eelkõige hoopis teatava
üldstruktuuri loomises.
Kui ma aga olen nüüd kokku
juba ligi kümnekonna semestri jooksul kogenud, et loengutesse kogunenud
üliõpilased meile, vanematele popipõlvkondadele
elementaarsena tunduvatest pop-asjaoludest sageli peaaegu midagi ei tea –
biitnikest, Alexis Korneri bluusikoolkonnast või 60. aastate
eelpungist näiteks –, siis olen tõesti pidanud lausa
hädavajalikuks koostada ja esitada üks
“lühikonspekt” faktiliseltki refereerivas plaanis kõige
selle kohta, kust edasi oleks siis igaühel võimalik iseseisvalt
täpsemalt uurima hakata. Kindlasti on seda materjali liiga kuhjaga ning
pealiskaudselt ülelibisevalt, kuid teisest küljest võib ka
üsna õigustatult hoopis viriseda, et miks ikkagi ei ole seda ja
seda bändi, kunstnikku või nähtust “sees”. Ka sina
ju küsid mult, et miks ei ole “511 parimat fotot Marsist”!
Peatud põhjendatult pikemalt Andy Warholi juures, kuid
ei maini tema puhul ajakirja Andy Warhol’s Interview, millest sai
popkultuuri tähtsamaid häälekandjaid.
Andy
Warhol’s Interview oleks võinud tõesti mainitud olla,
tunnistan seda. See, nagu muugi Warholit puudutav, on samuti üks
niisugustest asjadest, mida ma isiklikult ei ole väga fännanud, kuid
mille märgiline olulisus on objektiivselt vaieldamatu. Kui sa lubad, siis
rakendan sinu vihjet järgmises köites, kuivõrd Warholiga
seonduv jätkub ju läbi seitsmekümnendate ja
kaheksakümnendategi aastate.
Kas sinu meelest Elvis
Presley (kelle puhul annad ainult sünniaasta) on tõesti elus, nagu
väidad?
Aga muidugi – kas saab selles üldse
kahtlust olla? Elvis Presley elab igavesti!
Kui 1968
lõppes sinu määratlusega popkultuuri süütuseaeg,
siis mis ajal me praegu elame?
Praegu, alates aastast 2001
ehk üsnagi täpselt dateeritavalt alates WTC tornide kokkukukkumisest,
e
lame minu hinnangul ajajärgus, mida popi seisukohast vaadelduna nimetaksin
post-popiks. Kas on tegemist popkultuuri hääbumisfaasiga, selle
teisenemisega veel millekski popkultuuri arengu siseselt uudseks või on
juba toimunud murrang millegi hoopis tundmatu ja popist erineva,
üleüldisemat sorti nähtustekompleksi suunas, mille defineerimine
osutub võimalikuks alles paarikümne aasta pärast – seda
me veel ei tea.
Raoul Kurvitz(s 1961)
1980. aastate teise poole ja 1990. aastate alguse juhtivaid neoekspressionistlikke maalijaid ning efektsete, sümbolistlike ja füüsiliselt riskantsete performance’ite esitajaid.
Esindas 1997 koos Jaan Toomiku ja Siim-Tanel Annusega Eestit Veneetsia biennaalil. 1999 näituse eest Tallinna Kunstihoones pälvis kulka peapreemia. Elas sajandivahetuse paiku mõne aasta New Yorgis.
Käesoleval ajal õppejõud kunstiakadeemias, ansambli ultramelanhool trummar. Nende möödunud aasta lõpul ilmunud heliplaat on elektrooniliselt ja tasuta allalaaditav aadressil
http://www.ultramelanhool.org /.