06.02.2009, 00:00
Eesti eksiilkirjandus igaviku jaoks dokumenteeritud
Raamat mõjub autorite paljususe ja kirjutamisaja pikkuse tõttu natuke ebaühtlasena ja kuidagi armsalt vanamoodsana, leiab Sirje Olesk.
On vähe rahvaid, kelle aja- ja kultuuriloos on ette näidata pikki
aastaid kestev kultuuritöö väljaspool oma kodumaad. Selle
eelduseks on kurb tõsiasi, et tegemist peab olema poliitiliste
põgenikega – pagulastega, kelle kontakt kodumaaga on katkenud
või tugevasti häiritud. Vene pagulus pärast 1917. aastat,
Saksa pagulased pärast 1933. aastat, balti pagulased pärast 1940.
aastat...
Praegu keskealised kirjandushuvilised inimesed
mäletavad, kui põnev ja raskesti kättesaadav oli igasugune
teave Nendest Seal kusagil Stockholmis, Torontos või Lundis. Midagi
tilkus ju läbi, käest kätte liikus raamatuid ja masinakirjalisi
ümberkirjutisi (terve Ristikivi “Inimese teekond”
näiteks!), kuid keelatu maik oli sellel kõigel ometi tugevasti
küljes. Seepärast oli 1988. aastal vallandunud pagulaskirjanduse buum
hästi mõistetav. Kui 1970. aastatel oli tõenäosus, et
võiksime oma silmaga näha Kalju Lepikut või Ilmar Laabanit,
umbes sama suur kui võimalus näha tulnukat, siis 1989. aastast
alates oli äkki kõik teisiti – Tartu ülikooli aulas ja
auditooriumides, Tartu ja Tallinna kirjanike majades kohtusid suurte huviliste
hulkadega Ivar Ivask, Enn ja Helga Nõu, Kalju Lepik, Raimond Kolk, Ilmar
Laaban, Ivar Grünthal, Hellar Grabbi, Ilmar Talve, Karin Saarsen ja kes
kõik veel.
Kirjandusteadlased pidasid konverentse omavahel
ja koos nendega, käisid mööda Eestimaa raamatukogusid
rääkimas nendest ja teistest, raamatuid toodi ja saadeti kastide
kaupa, natuke hiljem hakkas saabuma Kirjandusmuuseumisse juba käsikirju,
terveid arhiivegi... Selle tõusulaine harjal reorganiseeriti ka Keele ja
Kirjanduse Instituuti, kus uute tuulte märgiks oli tõsine soov
hakata tegelema eksiilkirjandusega. Samal ajal kui visioone omavad mehed, nagu
Igor Chernov ja Mart Orav, plaane koostasid, tegid praktilise meelega naised
reaalseid tegusid: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses algatati sari
“Eesti pagulaskirjandus 1944–1992”, mida vedasid autorite ja
toimetajatena peamiselt kaks Piretit: Piret Kruuspere ja Piret Viires. Esimene
avaldas 1993. aastal vihiku “Näitekirjandus”, teine koos Maie
Kalda ja Reet Krusteniga 1995. aastal vihiku “Kirjandusteadus. Kriitika.
Lastekirjandus”. Vahepeal, 1994. aastal oli ilmunud Õnne Kepi ja
Arne Merilai koostatud-kirjutatud “Luule” ja 1996. aastal tuli veel
Ülo Tontsu, Hilve Rebase ja Eerik Tedre “Memuaristika.
Tõlkekirjandus. Kordustrükid”.
Tähelepanelik
lugeja märkab, et pagulasproosa on puudu. Nii jäigi pikaks ajaks ja
kui see lõpuks sai uute autoritega kokku kirjutatud, oli kavatsus
kõik koos ühtede kaante vahel välja anda muutunud selgeks
plaaniks. Juurde on lisaks proosale (autoriteks peamiselt Rutt Hinrikus, Janika
Kronberg ja Ülo Tonts, aga peatükke on ka Jaan Unduskilt, Epp
Annuselt Eve Annukilt) võetud veel Anne Valmase ülevaade
võõrkeeltes kirjutavatest eesti autoritest, lisatud on
põhjalikud bibliograafiad ja võimalikult paljude pagulaskirjanike
elulood. Toimetaja Piret Kruuspere on endale aru andnud, et tehakse midagi
püsivat ja lõplikku.
Kirjutasin selle väljaande
sünnist nii pikalt sellepärast, et näen siin raamatu
paratamatute nõrkuste põhjusi. Raamat mõjub autorite
paljususe ja kirjutamisaja pikkuse tõttu natuke ebaühtlasena ja
kuidagi armsalt vanamoodsana. Kõik senised eesti pagulaskirjanduse
ülevaated (nende klassikaks on Mägi-Ristikivi Kangro raamat 1973.
aastal) on üles ehitatud põhiliigiti. Seega kirjutatakse
eelkõige teostest, mitte nende tegijatest. Käsitluste autoreid on
palju, ja na
d on valinud refereerivama, esseistlikuma, tõlgendava või
jutustava esituslaadi vahel.
Muidugi on sellel ka omad head
küljed. Praeguselt vaateveerult tundub, et suuremat osa neist raamatutest
ei loeta enam kunagi – siis on tänuväärselt olemas
vähemalt üks raamat, kust järele vaadata, umbes millest
võis seal juttu olla. Lõplikkuse, ammendavuse taotlus on viinud
selleni, et kaasatud on kõik suured ja väikesed, tähtsad ja
marginaalsed isikud. See on iseenesest ehk heagi, sest kuidas julgen mina
otsustada, mis jääb ja mis kaob.
Mida oleks tahtnud
veel näha – vahest rohkem kirjanduselu konteksti. Seda, kuidas eri
aegadel ja eri maadel toimiti, kuidas eri põlvkonnad omavahel asju
ajasid ja maailma muutumisi eneste ümber mõistsid. Samas –
seda kõike on täna juba võimalik lugeda arvukatest
memuaaridest, päevikutest ja avaldatud kirjavahetustest. Kuidas pidanuks
kirjandusloos kajastuma kogu oma mitmekesisuses see maailm, mida vahendavad
Ilmar Talve autobiograafiad ja Voldemar Kurese või Helmi Rajamaa
päevikud, Hellar Grabbi mälestused ja Ivar Ivaski, Karl Ristikivi,
Marie Underi või Ants Orase kirjad? Arhiivi-inimesena viitan siinkohal
veel vähemalt kahele mahukale ja informatsioonirikkale avaldamata allikale
– Artur Adsoni päevikud ja Eduard Krantsi (Endel Pae) rohkem kui
tuhandeleheküljeline käsikiri “Hulkurivalss”, mis on
korraga nii romaan, mälestused kui autobiograafia. Karl Ristikivi
päevikud on kohe varsti trükikojas ja siis juba lugejate käes.
Ja ma usun, et just need materjalid jäävad pagulaselu mõista
soovijate jaoks primaarseteks, mille juurde loetakse vaid mõningaid
püsimajäänud kirjandusteoseid. Näiteks Ristikivi omi, kes
ju ei tahtnud teha ei pagulaskirjandust, isegi mitte eesti kirjandust, vaid
lihtsalt Kirjandust.
Mõtlesin ka aina korduva
etteheite peale, et pagulaskirjanduse teoseid on vähe, kui üldse,
võrreldud kaasaegse väliskirjandusega või kirjandusega
kodumaal. Aga kuidas seda niisama lihtsalt teha, kui pagulaskirjanduse üks
kõige olemuslikumaid jooni on kapseldumine enesesse, tegelemine iseoma
minevikuga ja kohanematus olevikuga? Pagulus peaks olema ajutine seisund, kuid
kuidas sellega toime tulla siis, kui see ajutisus kestab pool sajandit?
Luuletusi, mõningaid romaane, kuid kõige rohkem memuaare
ja kirju lugedes olen ma ikka mõtisklenud nende inimeste vajaduse
üle säilitada oma rahvuslik identiteet. Ants Oras, Aleksander Aspel
ja Ivar Ivask olid edukad ja oma erialal hinnatud teadlased. Eesti kirjandusega
tegelemine oli neile veel üks osa täismahulise töö
kõrval. Ometi vajasid nad seda, põhjustel, mida siinkohal oleks
naiivne või tarbetu eritlema hakata.
1969. aastal on Ivar
Ivask kirjutanud Ants Orasele: “On kurb tõde, et pagulasi keegi
kuskil eriti ei salli. Üks maa ja tema rahvas aga on realiteedid, mis ikka
mõjuvad. Selle reaalse Eestiga meie pole küllalt opereerind –
ei meie noorte ega välismaalaste juures.”
Samas on selles
reaalses Eestis aru saadud, kui lahutamatult kuulub võõrsil
loodud ja hilinenult kodumaist retseptsiooni leidnud eksiilkirjandus eesti
kirjandusega kokku.
Niisugusena on raamat “Eesti kirjandus
paguluses” meie kultuuripildis asendamatu.