Linkin Park “Road to Revolution: Live At Milton Keynes”

Müdistavad laval.

Linkin Park

“Road to Revolution: Live At Milton Keynes”

(Warner)

Arvestades viimase kümnendi jooksul järjest süvenevat trendi, et noorte seas populaarsed artistid näevad järjest vähem artistimad välja, ei olegi vist imestamist väärt, et nu-metal’i kommertslikult üks kõige edukamaid ansambleid Linkin Park oma uues kontsertvideos näeb välja nagu kamp Balti jaamast kinni nabitud taskuvargaid.

Käesoleva, kõigi nüüdisaegsete normide järgi eeskujulikult produtseeritud DVD setlist koosneb 50 protsendi ulatuses ansambli viimase stuudioalbumi materjalist ja on mingil veidral põhjusel kokku pandud nii, et pärast 5. numbrit muutub rock nii järsult imalavõitu popiks, et ekraanile mitte vaadates võiks arvata, et lava on okupeerinud mõni poistebänd.

Kollektiivi ebalev olek vajutab pitseri kogu esinemisele ning laulja Chester Benningtoni korduvad väited, et tegu on tema elu õnnelikema päevaga, kõlavad üpris õõnsalt koos selle kohkunud-närvilise ilmega, mis tal seda öeldes ees on. Aga olgu, laiemas plaanis masendavam on siiski see, et isegi kui kitarrist on pilli häälestades komistanud täiesti söödavale rifile (“Bleed It Out”), siis ei osata edasi peale hakata muud kui kolm minutit sama käiku kammida ja midagi peale lamiseda. Lasteaed, ma ütlen.

3