Deepak Chopra. „Buddha: Virgumise lugu"'

“Buddha: Virgumise lugu”

Tõlkinud Marja Liidja.

Tänapäev, 2009.

352 lk.

India kroonprints Siddhartha kuulub budismi loojana kindlasti maailma ajaloo tuntuimate persoonide esikümnesse. Mitte vähem kuulus pole raamatu “­Buddha: Virgumise lugu” autor Deepak Chopra – seda muidugi omal mänguväljakul, milleks tänapäeva spirituaalse alatooniga ilukirjanduslikud eneseabiõpikud. Deepak Chopra on vähemalt kaks aastakümmet tootnud bestsellereid, neid on üksjagu ka eesti keeles ilmunud.

Nii-öelda tavalise ilukirjanduse ja psühholoogilis-pedagoogilise ilukirjanduse vahe on minu arvates teose eesmärgis. Kui “tavaline” romaan taotleb esteetilist elamust, siis Chopra (ja paljude tema-taoliste autorite) taotlus on inimesele pakkuda juhtnööre, lahendusi, konkreetseid vastuseid.

Seda teeb ka käesolev “Buddha”. Võimalik, et see ongi loetav ajaloolise romaanina, kus tuntud peategelase käitumismotiividele otsitakse uusi seletusi – nii nagu seda ajaloo suurkujud ikka on innustanud kirjanikke tegema. Sel juhul peaks Buddhat analüüsima mõni budoloog. Ent budismi peetakse ka nüüdisaegse psühhoteraapia allikaks.

Psühhoteraapia eri koolkonnad hakkasid massiliselt levima 20. sajandi kuuekümnendatel ning nende filosoofiliseks aluseks olid (ja on nüüd seda enam) budistlikud õpetused kannatusest, kaastundest, inimeseks olemise mõttest. Mis on mina? Milleks on ego ja mida sellega peale hakata? Enamik inimesi veedab kogu oma elu, vältides kannatusi ja otsides naudingud... ainult selleks, et veenduda ikka ja jälle: see pole võimalik. Ka noorel mungal Gautamal ei läinud see korda. Aga virgumiseni ta jõudis, andes sellega lootust kõigile lihtsurelikele. Buddhal on kõik vastused olemas ja Deepak Chopra jagab neid retsepte lahkesti ka käesolevas teoses. Deepak Chopra stiil on sujuv ja vajalikul määral põnevust pakkuv – just need omadused, mis teevad filosoofiast massikultuuri osa.