27.02.2009, 00:00
Sellised põnevad isiksused oleme ise valmis teinud
Ene-Liisi mobiiliekraanilt vaatab vastu targa silmavaatega kahekuune Orm August Leek ja viieaastane Säde Ariel teda kaisutamas. Teatri- ja videokunstnik Ene-Liis Semperiga ajas juttu Margit Kirsipuu.
“Orm August sai endale kolmandaks nimeks Leek, kuna me ei suutnud
kiusatusele vastu panna: oli meil ju juba tütar Säde ja üldse
tundus Leek nimena vastupandamatult futuristlik.
Säde aga
võttis nõuks solvuda, et miks väikevend endale kolm
nime saab, kui tema ainult kahega peab leppima. Juba järgmisel päeval
kirjutas ta vaikselt oma vastvalminud joonistuse taha: Säde Ariel Leek.
Nii see jäigi: nüüdseks oleme korduvalt kuulnud teda samamoodi
vastamas, kui keegi pärib, mis ta nimi on.
Päris tore
lugu, mul just üks sõber kurtis, et näe, mõtlesin
kunagi oma pojale ka Leek nimeks panna, aga ei tihanud… mõtle,
nüüd oleks tal põhjust lausa kahekordselt kade
olla!…” naerab Ene-Liis.
Säde on oma vastsest
vennast ülevoolavas vaimustuses, aga tema praeguses vanuses tuleb teda
aeg-ajalt ohjeldada, et ta Ormile oma suure armastusega kogemata liiga ei
teeks.
Kahekuusest pole ju veel mängukaaslast.
“Aeg-ajalt saab ta loa vennakest süles hoida, aga põhiliselt
ta kas näitab Augustile oma mänguasju või valvab teda
distantsilt. Sädel on hästi tundlik kuulmine ja vähimagi
rahulolematu heli peale kutsub ta mind kohale,” räägib
Ene-Liis.
“Mingit armukadeduse teemat pole meil seni
õnneks tekkinud. Aga me püüame ka Tiiduga kordamööda
teadlikult võtta Säde jaoks aega, et oleks hetki, mil tema saab
kogu tähelepanu.”
Emadused erinevad
Teistkordne emakssaamine enne jõule oli Ene-Liisi sõnul
kiire ja terav kogemus. Orm Augusti sünnikaal oli aukartustäratav
– 4222 grammi. “Esimene kord on ikka esimene kord, siis ei tea ju,
mis ees ootab, ja nii võtsin Säde sündi pigem eksklusiivse
häpeningina. Sel korral olin rõõmus, et kolme tunniga
hakkama saime, sellest piisas täiesti.”
Säde
titepõlv ületas omal ajal kõik ootused – tema
rõõmsameelsus võimaldas vanematele vägagi valutu
maandumise oma uues rollis.
“Sädega saime, jah, kogemuse,
et imikud on rahulik ja rõõmus rahvas, kes õigel
kohtlemisel ka reisikaaslasena alt ei vea. Tollal oli mul palju näitusi
maailma eri otstes ja kuna olin veendunud, et olulisim lapsele on ema
lähedus, võtsime ta endaga igale poole kaasa.” Enne aastaseks
saamist jõudis Säde ära käia Austraalias ja Itaalias,
Singapuris ja Iisraelis, et mainida mõnesid sihtkohti.
“Stjuardessid lennukites puha plaksutasid ja paadunud kunstikuraatorid
avaldasid imestust kohtumise üle “mõistliku beebiga”.
Kõik sujus kuidagi loomulikult ja nii tekkis arusaam, et päris
väikese lapsega saab reisida küll, eeldusel, et ta on terve ja toitub
rinnapiimast. Siis ta ei nuta ja on oma eluga rahul. Nüüd Orm Augusti
ootamise ajal ennustasid mitmed sõbrad, et teine laps võib olla
kardinaalselt erinev ja endist hõlpu ei pruugi tulla. Aga võta
näpust: August on praegu, kahekuuselt, väliselt hämmastavalt
sarnane sama vana Sädega ja kinnitab ka muus osas mu varasemaid
veendumusi. Samas, niipalju olen vahepeal muutunud alalhoidlikumaks, et iga
hinna eest enam lendu ei kipu ja hetkel olen päris rõõmus,
et enne suve pole kohustust käia kusagil maailma kuklapoolel
askeldamas…”
Kui Säde aastaselt jalad alla sai,
tekkis koos reisimisse pikem paus, sest selles vanuses väsib laps reisides
ära ja tahab õhtuks koju tagasi jõuda.
“Reisid olid meil ju enamjaolt töised, aga väikelaps, kes
juba omal jalal ringi tatsab, vajab igal
hetkel täit tähelepanu ja tema kaasavedamine olnuks mõlemale
poolele kurnav. Pidasime õigemaks oma festivalireiside ajaks lapse
hoidjaga koju jätta,” räägib Ene-Liis ja lisab:
“Lapsehoidja Kristiinaga on meil tugev koostöö, nagu ta ise
armastab öelda. Tavaliselt kutsutakse selliseid inimesi koduhaldjateks,
aga Kristiina on tugev isiksus ja klassikalise haldjana teda ette ei kujuta.
Mõnikord peab elus natuke vedama ka. Ta on olnud meiega Säde
kasvamise ajal ja aitab mind praegu ka Augustiga. Ilma temata poleks me
teatritöö võimalik.”
Möödunud
suvel tunnistasid vanemad Säde lõpuks ometi jälle
reisikõlbulikuks ja võtsid ta endaga Viini kaasa. Oh seda
elevust! “Kuna planeerisime ekstra selleks puhuks enne Wiener
Festwochenit ühe täiesti kohustustevaba nädala, kujunes meie
Viinis-käigust meeldiv elamus kogu perele,” teeb Ene-Liis
kokkuvõtte.
Küsimusele, kas lapsed loomingulist elu ka
segavad, vastab Ene-Liis muiates, et aga muidugi.
“Lapsevanema aeg
ja kunstniku aeg on lihtsalt kaks täiesti ise asja. Sellest ei saa aru
enne kui isiklik kogemus käes –justkui ületaksid mingi piiri,
pärast mida pole su aeg enam kunagi endine.
Loominguline elu
võtab ju kunstnikult 24 tundi ööpäevas ja igasugune muu
elu ainult segab, see on sama loomulik kui bürooinimeste
kaheksast-viieni-tööpäev. Pereelu ja loomingut omavahel sobitada
on üsna kaelamurdev, nii et ma mõistan neid kolleege, kes on
valinud karjääri, väites, et ei suuda kaht nii erinevat asja
ühendada. Samas, meie oleme selle sammu astunud ja selle üle
õnnelikud. Loomingulise lapsevanema elu võtmesõnaks on
kiire ümberlülitumise võime, et teha maksimaalsed panused nii
siin kui seal. Olen selle viimase viie aastaga omandanud, aga tuleb tunnistada,
see nõuab palju jõudu. Kirjanik Ellen Niit ütles kusagil, et
laste kõrvalt romaani ei kirjuta, aga väikese luuletuse ikka saab
teha. Nii ongi.
Sellega peab lihtsalt kohanema. Praegu me alles
harjutame oma uue neljaliikmelise pundiga, eks aeg näitab, kuidas meil
selle romaanikirjutamisega jääb.”
Kuna Orm August on
rahulik poiss, saab Ene-Liis Kristiina kaasabil endale aeg-ajalt lubada
toitmiste vahele jäävaid kolmetunniseid pause, et saaks vajadusel
Tiidule teatrisse appi minna.
Pisikesed
isiksused
“Lapsi vaadates mõtlen vahel, et kui
erakordselt sümpaatseid inimesi on olemas. Pärast Säde tulekut
naersime kodus Tiiduga sageli, et näe, poleks sellise toreda inimesega
kohtunudki, kui poleks teda ise valmis teinud,” muigab Ene-Liis.
“Samas, ma olin ka oma eelnevas elus õnnelik. Ega sellest ei
oska puudust tunda, enne kui see juhtub. Mul kestis emarolliga harjumine
peaaegu kolm aastat. Käelised oskused tulevad hetkega, aga teadvustada
endale, et oled nüüd kellegi ema – see polnud nii lihtne.
Inimesena olen ilmselt tublisti kasvanud. Kõik tuleb õigel
ajal.”
On päevi, mil veedetakse aega kõik koos,
tehakse ühiselt süüa või mängitakse.
On
kordi, mil Ene-Liisil tekib tunne, et peaks Sädega kahekesi kõndima
minema. Lähevad siis ja teevad pika jalutuskäigu, arutavad ilmaasjade
üle.
Või lähevad Ene-Liis ja Tiit õhtul
kahekesi välja, teatrisse või kontserdile.
On ka
selliseid päevi, kui Tiit ja Säde käivad kelgutamas ja Ene-Liis
on Augustiga. “Säde peab ju oma talverõõmud kätte
saama, mis sellest, et Orm veel suuskadel ei püsi,” naerab
Ene-Liis ja lisab:
“Neljakesi midagi koduvälist ette võttes peame praegu
arvestama, et Sädel oleks huvitav ja et Orm Augusti saaks n-ö
turvaliselt parkida. Tavaliselt läheme külla sõpradele, kellel
on ka lapsi.”