Läinud nädala kolmapäeval avas Sandra
Jõgeva Tallinna Kunstihoones oma rahvusvahelise kuraatoriprojekti
“Loomakari”, mille eesmärk on näidata ja käsitleda
inimese loomalikke algeid, tuvastada inimeste ja loomade vahelisi
ühisjooni. Muu hulgas näeb seal akvaariumis ujuvaid ilusaid suuri
kalu ja ruumikasse puuri vangistatud siutsuvaid väikesi papagoisid.
Avamisel leidis aset ka paar inimeste poolt toime pandud tegevuslikku
kunstiakti. Kõigepealt märatses puuris klaveril üks
professionaalne pianist, tuues kuuldavale hirmuäratavaid avangardseid
helisid, mis omal kombel ometi loogilised olid. Seejärel sõi publik
ära ainsa Sandra Jõgeva enese taiese nimega
“Ühisteadvus”, mis kujutas endast kookosehelvestel lebavatest
ajukujulistest tarretisetükkidest koosnevat magustoitu. Valmistamise
juures oli muu hulgas kasutatud Pina Coladat. Ajud magustoiduks –
nämma.
Nii et ühisteadvus ehk kollektiivne teadvus pisteti
sel kunstinäitusel täie mõnuga pintslisse. Sellega seoses tuli
meelde, et lisaks surmatungile ja suguihale on inimese elus üheks
edasiviivaks tundeks ka söögiisu. Surmatungi ja suguiha võib
veel ära unustada ja kuidagiviisi ikka edasi elada, aga katsu sa unustada
söögiisu – ega sust siis pikemaks ajaks elulooma ei ole. Nii et
söögiisu kuulub ühisteadvusesse ühe kindlama osana. Ja
ühisteadvus aitab meil toituda, kas või temast endast.
2.
Vahepeal käisin kunstihoone ees
suitsu tegemas ja trehvasin sõber Rauli, kellele vanast võlast
sada krooni ära maksin. Viiskümmend krooni jäin veel
võlgu edasi – see jäi Rauli sõnul nagu seemneks, et
siis kui tal jälle häda käes, saab ta minu kallal edasi
huiata.
Üheskoos Rauliga arutlesime, kuidas võiks vaesel
ajal raha teenida. Seal kunstihoone ees muruplatsi peal on üks
pronkssõduri autori Enn Roosi skulptuur – sihuke kükitav
paljas naine. Arutlesime, et kuidagiviisi organiseerime kraana ja viime selle
kuju sealt ära ning mina hakkaksin siis seal kuju asemel edasi
kükitama. Et küll rahvas tasapisi minuga ära harjub,
võtab mind vastu oma ühisteadvusesse. Raul annaks mulle päevas
kakskümmend krooni ja kaks sigaretti, ise korraldaks ta samal ajal
oksjoni, kus kuju hea raha eest maha müüks. Tegu oleks ühtaegu
kunstiprojekti ja äriprojektiga, kunsti ja äri vaheliste piiride
hägustamisega. Vaat sellised postmodernistlikud mõtted kerkivad
praegusel ajal ühisteadvusesse.
3.
Näitusesaalis trehvasin ka
sõber Tuutut, kes mulle pärast õhtul külla tuli. Tegin
külmkapi ukse lahti ja nägin, et seal oli kaks muna. Ähmaselt
tundsin inspiratsiooni tärkavat. Sõnagi lausumata lõin
ühe muna Tuutule pähe ja tema vastas mulle samaga. Taas oli
moodustunud midagi ühisteadvuse sarnast.
Tuutu jäi mu
poole ööbima ja hommikul imestas peegli ees, et miks tal juuksed peas
nii püsti on.
“Nagu elektrit oleks saanud,”
kommenteeris ta hirmunult. Pole midagi parata – teinekord kunst
mõjubki lausa elektrina.