29.05.2009, 00:00
Pensionär peab palga varjamise tõttu vangi minema
Harjumaal elav 64aastane naine on esimene eestlane, kes läheb trellide taha, sest varjas pankrotihalduri eest oma vara ja sissetulekut.
“Arvasin, et mul on tuleviku jaoks kõik olemas, ja ühel
päeval ei olnud enam mitte midagi. Tundsin, nagu oleks mind
kanalisatsioonitorust läbi tõmmatud!”
Elle Reimann
(64) ohkab. Mul on raske pidada teda kurjategijaks, kes on korra vangis istunud
ja peab veel korra trellide taha minema. Pisike päevitunud naine meenutab
rohkem ohvrit kui kurjategijat. Tema silmad lähevad aeg-ajalt
märjaks. Ta kõneleb vaikselt, kuid hingestatult nagu esineja
isamaaliste luuletuste konkursil.
Reimanni saaga algas seitse aastat
tagasi, kui reisifirmas Estravel pandi tähele, et staažikas ja igati
usaldusväärne peakassapidaja ei soovinud puhkusele minna ega tahtnud
endale abilisi, kuigi rabas tööd teha hiliste õhtutundideni ja
käis tööl isegi haigena.
Need on kassapidajate puhul
tavaliselt kahtlased märgid. Firmasisene revisjon avastaski, et naine oli
varastanud jupikaupa kokku ligi 1,7 miljonit krooni.
Kassapidaja ei
punninud vastu, vaid tunnistas ausalt üles, et võttis suure osa
rahast oma ammuse tuttava Elle Reimanni palvel, kes vajas seda toitlustusfirma
käivitamiseks.
Kassapidaja uskus, et saab raha tagasi ja
täidab puudujäägi nii, et keegi ei pane tähele.
Selle asemel pidi ta nüüd neljaks kuuks vangi minema.
Elle Reimann sai teadlikult kuritegelikul teel saadud vara omastamise eest
kolm kuud. Sellele lisandus veel kolm kuud tingimisi vangistust kolme aasta
pikkuse katseajaga.
Kuigi naised istusid Harku vanglas kaks kuud
koos, ei rääkinud nad enam omavahel.
“Vanglas oli
nii, nagu filmis kujutatakse. Seal on põhiliselt tapjad ja
narkodiilerid,” ütleb Reimann.
“Elasin kaks ja
pool kuud ühes toas 26aastase naisega, kes istus teistkordse tapmise
pärast ja oli tunnistatud süüdimatuks. Ma ei saanud uksest
sissegi, kui ta lubas mu juba kirstu lüüa. Aga ma olin
emotsionaalselt nii muserdatud, et mul oli ükskõik.”
Kuid see oli vaid kurbloo esimene vaatus.
Veel enne vangi minekut
läks Reimann eraisikuna pankrotti. Tema võlad ületasid kaks
miljonit krooni.
Pankrotihalduriks määras kohus Ly
Müürsoo, oma ala ühe tuntuma tegelase.
Reimanni
kõige väärtuslikum vara oli Männikul asuv ridaelamuboks.
“Palusin Lyd, et ta ei müüks mu kodu maha enne, kui olen
vangist tagasi tulnud.”
Pankrotihaldur Müürsoo
rääkis Ekspressile, et ta ei kiirustanudki müügiga.
Parajasti oli alanud kinnisvarabuum, nõudlus ületas pakkumist ja
hinnad muudkui kerkisid ehk iga venitatud päev tõi vaid kasu.
Kuni ühel päeval ta leidis, et võlgnik Reimann peab
kassi. “Kassihais oli nii suur, et ostjad tõmbasid nina
kirtsu,” ütles Ly Müürsoo Ekspressile. “Toimkond
ütles, et ta tuleb võimalikult kiiresti välja tõsta,
muidu hind langeb.”
“See on vale. Mingit haisu polnud.
Haldurile ei meeldinud ka meie koer,” ütleb Elle Reimann.
Maksuametnik avab halduri silmad
Sügisel 2006 valmistus haldur Müürsoo pankrotimenetlust
lõpetama. Ta valmistas ette lõpparuannet, kui järsku
helistas üks töötaja maksuametist ja teatas, et Reimanni maamaks
on tasumata. Müürsoo ei saanud millestki aru: mis maa? Tema teada
polnud võlgnik Reimannil mingit maad.
Maksuametnik uuris
asja ja teatas, et Elle Reimann on asunud erastama 1509 m2 suurust
maatükki Türisalus. Vallast kinnitati haldurile, et Reimann on
tõepoolest kohal käinud, võtnud tõendi, maksnud
kassasse 60 krooni ja palunud saat
a kõik paberid oma tütre aadressile, sest ta töötavat
Soomes ja ei viibi oma kodus.
See oli Müürsoole
üllatus. Kuigi maa ei kuulunud võlgnikule, teatas kohus hiljem, et
erastamisõigus on rahaliselt hinnatav õigus ehk võrdsustas
selle varaga. Pindi Kinnisvara hindas krundi väärtuseks ligi 800 000
krooni.
Reimanni sõnul helistas haldur ja karjus torusse:
“Sa oled mind petnud! Sul on maa, sa varjasid seda! Ma panen su veel
vangi! Karjusin vastu, et jah, sul on õigus, tahtsin seda maad endale
jah!
Pärast seletasin, et kui ma oleksin maad endale tahtnud,
siis oleksin selle võinud kirjutada tütre nimele.”
Kuna maa erastamine oli veel pooleli, viis selle lõpule
pankrotihaldur. Sellega aga tema üllatused ei lõppenud.
Palk läks tütre arvele
Vangimajast
vabanedes pelgas Reimann, et keegi ei taha talle tööd anda.
“Tunne oli, et märk on otsa ees, et oled tulnud vangist.”
Aga buumi ajal valitses Eestis tööjõu puudus ja naine
sai üllatavalt kiiresti tööle Maxima poeketti.
Algul
vahetuse vanemaks, seejärel kaupluse juhatajaks. Hiljem kolis Reimann
Valgamaale ja töötas mullu sügiseni tuttavatele kuuluvas
motellis.
Reimann rääkis oma töökohtadest ja
kolimistest ka Ly Müürsoole, aga haldur ei pööranud sellele
suurt tähelepanu. Seda enam, et võlgniku kontodele Hansapangas ja
Ühispangas ei laekunud sentigi töötasu.
Nüüd aga kuulis Müürsoo maksuametist, et Reimann oli
saanud päris korralikku palka. Raha sai ta kätte sulas või
lasi kanda oma uuele kontole Nordea pangas või tütre arvele.
Ka pensioni võttis postkontorist välja sularahas.
“Ma käisin kord Hansapangas. Ütlesin, kes ma olen. Seal
vaadati mu kontot, siis joosti tagaruumi midagi arutama. Ja pärast oli
väljatrükile kirjutatud Elle Reimann ning selle järele sulgudes
“pankrotis”. Seda oli nii ebameeldiv ja raske vaadata, et
avasin teises pangas uue konto,” seletab Reimann Ekspressile.
“See ei ole ju keelatud!”
Kokku teenis Reimann
pankrotihalduri teadmata 277 000 krooni.
Vara varjamine pole
naljaasi
Karistusseadustik ütleb,
et pankrotimenetluses vara varjamise eest karistatakse rahatrahvi või
kuni ühe aasta pikkuse vangistusega.
Kuid Ly Müürsoo
oli valmis silma kinni pigistama, kui Reimann 64 000 krooni pankrotipessa
maksab. Võlgnik ütles aga, et ei leia raha. Seda enam, et
haldur tahtis kümneid tuhandeid kroone vaid kümne päeva
jooksul.
Haldur pöördus politseisse.
Ülekuulamisel oli Reimann enesekindel. Oma arust oli ta käitunud
õigesti – ta polnud ise maatükki Türisalus erastanud,
vaid selle lõpetas haldur. Palgalt olid makstud kõik riigimaksud.
See oli halduri viga, et ta võlgniku sissetulekute vastu huvi ei
tundnud, vaid ainult endale palka määras! “Uurija ütles
ka, et ega siin ei ole midagi suurt uurida. Esimene protokoll oli vaid
poolteise lehekülje pikkune.”
Reimann uskus, et saab
pisikese trahvi. Suur oli aga tema jahmatus, kui prokurör Maria Sutt
teatas kahe kuu pikkusest vangistusest. Et Reimann oli katseajal, kasvanuks
karistus viie kuuni.
“Hakkasin rääkima
kõlaval häälel, et see pole võimalik! Ütlesin, et
see pole võimalik, proua! Ma lihtsalt ei uskunud seda.”
Sutt pakkus kokkulepet, et asendab vangistuse 300 tunni ühiskondlikult
kasuliku tö&o
uml;ga.
Reimann loobus aga ka sellest! “See karistus tuli
mulle niivõrd ootamatult. Kuulsin sellest alles prokuröri juures.
Mulle tundus nii ebaõige see jutt, et ma varjasin! Ma lihtsalt ei saanud
sellega nõustuda.”
Omad vitsad
peksavad
Mullu detsembris mõistis linnakohus
Reimanni vangi, nüüd juba kuueks kuuks. “Kuna ta kord juba
loobus, siis ei näinud ma enam põhjust vastutulekuks,”
ütleb prokurör Sutt.
Naise kaitsja Marek Aunver kaebas
otsuse edasi. Väitis, et võlgnik teavitas haldurit
töökohtadest, seega ei ole tegemist vara varjamisega. Ükski
seadus ei keela maksta töötasu tütre arvele ega avada uut
pangakontot. Pension on seotud inimese vanusega, kuid haldur pole kordagi
pensioni vastu huvi tundnud. Et ta ei arvestanud pensioniga, näitab vaid
halduri hoolimatust. Ka maa erastas haldur. Pankrotitoimkond aga käis koos
vaid selleks, et määrata endale tasusid ehk rikastus võlgniku
arvelt.
Ringkonnakohus ei uskunud kaitsjat, vaid märkis, et
just arusaam oma olukorrast ja teadmine, et ka kindel osa teenitud palgast ja
pensionist kuulub pankrotivara hulka, sundis Reimanni oma sissetulekut varjama.
“Demokraatlikus ühiskonnas eeldatakse õiguskuulekust ning
sellest tulenevalt ei pidanud pankrotihaldur asuma iseenesest kahtlustama, et
Elle Reimann pankrotivõlgnikuna ei täida talle kehtestatud
kohustusi.”
Etteheiteid pankrotihaldurile ja -toimkonnale
pidas kohus asjakohatuteks.
Lahendust pole leidnud ka Aunveri
kaebus, et miskipärast võttis Ly Müürsoo pärast
ridaelamuboksi müüki pankrotipesast välja 750 000 krooni
sularaha. Justiitsministeerium palus kaaluda kohtul Müürsoo
trahvimist 100 000 krooniga ja tema väljavahetamist mõni teise
halduri vastu.
Ettepanekust on möödunud kaheksa kuud,
kuid kohtunik Katrin Saar menetleb asja ikka veel.
Moodsa
aja kuritegu
Aunver on kaevanud edasi Riigikohtusse, kuid
võidu tõenäosus on väga väike. Elle Reimann peab
ilmselt jälle vangi minema, kuigi ta küsib, et kas tõesti on
tema hullem kurjategija kui mõni liiklushuligaan, kes inimese sandiks
või surnuks sõidab ja tingimisi pääseb.
Eesti jaoks on tema puhul tegemist näidisjuhtumiga, mis peaks praegusel
kriisiajal, kui pankrotte esineb üha tihedamalt, õpetama, et
pankrot aitab küll võlgu külmutada, kuid selle käigus ei
tohi peita oma vara ega sissetulekut. Väga oluline on hea
koostöö pankrotihalduriga.
Reimann hoiatab, et igast
suhtlusest pankrotihalduriga peavad kindlasti maha jääma kirjalikud
tõendid, et pärast ei tekiks võimalust rääkida
varjamisest.
Ta ütleb kibestunult: “Pankrotihaldur on
nagu jumal. Tema ruulib täiega. Kohtus loeb ainult halduri
sõna!”
Ja et tegemist ei ole palja moraalilugemisega,
näitab tõik, et Reimanni protsessi ajal sai üks pankrotti
läinud ehitaja neli kuud tingimisi, sest lasi samamoodi kanda osa oma
töötasust elukaaslase või isa nimele.
Ka pankrotiseisu varjamine võib tuua karistuse
- Praeguse pankrotilaine puhul ilmneb tihti, et võlgnikud varjasid oma halba seisu ning muutsid sellega nii enda kui võlausaldajate olukorda vaid hullemaks.
- Selline teguviis on karistatav, sest äriseadustik nõuab pankrotiavalduse esitamist 20 päeva jooksul pärast püsiva maksejõuetuse ilmnemist.
- Mai keskel trahvis prokurör Maria Sutt 15 000 krooniga ärimeest, kes jättis esitamata pankrotiavalduse, kuigi tema juhitud firma oli püsivalt maksejõuetu juba 2005. aasta lõpust saadik.
- Firma omakapital oli 6,3 miljoni krooniga negatiivne ning juhataja pidi olema teadlik, et varad ei kata kohustusi ja ettevõte ei saa tegevust jätkata.