03.07.2009, 00:00
Kelle kroonika? Mille jaoks?
Viimane ringvaade “Eesti kroonika” filmiti Tallinnfilmi egiidi all
1998. aastal Eesti vabariigi 80. juubeli tähistamisest. Kümme aastat
hiljem äratati kroonikafilmide pikk traditsioon koomast üles ja Hardi
Volmeri ja Kaspar Kallase käe all sündinud ja võidupühal
ja jaanipäeval eetris käinud “Juubliaasta”, mille
rahastajateks Rahvusringhääling ja Eesti Filmi Sihtasutus, vaatas
otsa 2008. aastale. Aga millise mätta otsast?
Tähelepanu
keskmes on riigi sünnipäev ja see selgitab, miks president nii palju
ekraaniaega saab – vastuvõtt Estonias, punklaulupeo avamine jms.
Majandusprognooside halvenemisega ühes taktis astub pildile
rahandusminister Ivari Padar. Arusaamatuks jääb Seaküla Simsoni
roll “juubliaasta” võtmekujuna. Ühevõrra
olulistena mängitakse välja ka Kreisi-Raadio Eurovisioonipull ja
tammsaarelikult tõsine töömurdmine Vargamäel
Nüganeni taktikepi all. Olgu, võtame teise perspektiivi –
ütleme, tegemist on siiski pigem autoridokumentaaliga, mis mingit oma asja
ajab. See selgitaks iroonilist alatooni.
Miks sellist kroonikat
tehakse? Audiovisuaalsest materjalist, mida iga päev tulevastele
põlvedele säilitatakse (ERRi arhiivis on AK uudised näiteks
90ndate algusest tallel) ju puudust pole.
Järgmise
kroonikafilmi saatus on Liina Paakspuu, Kiur Aarma ja Peep Pedmansoni
käes. Ehk vaatab “91. kilomeeter” (910 000 krooni eelarvereal)
riigi tähtsündmuste asemel natuke rohkem kodanike,
järelejäänud 1,34 miljoni subjektiivse krooniku poole.