24.07.2009, 00:00
Kultussari maalt ja merelt
Veiko Märka uuris, mis on 1955–1962 ilmunud sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” igihalja populaarsuse põhjused.
Raamatuid trükitakse ja on trükitud Eestis erakordselt palju. Samas
ostetakse neid üsna vähe ja sellest vähesestki läheb
lõviosa mitte-ilukirjandusele, nagu eneseabi- ja kodukujunduse
õpikud, kohalike kuulsuste naistekaformaati kägardatud elulood ja
astroloogilised abimehed. Majanduskriis on pakkumise ja nõudmise
vahekorra veelgi ebaproportsionaalsemaks muutnud. Näiteks
internetioksjonil osta.ee on “Seiklusjutud” õigupoolest
ainus eestikeelsete raamatute valdkond, mis masse jätkuvalt pakkuma
ahvatleb. Teised nõukogudeaegsed sarjad, näiteks
“Varamu”, “Mirabiilia”, “Põnevik” ei
saavuta ka tervikuna sama kõrget hinda kui mõni
“seiklusjuttude” eriti otsitav eksemplar.
Tõestuseks mõned hämmastavad arvud. Sarja esimest
raamatut, Ivan Jefremovi “Oikumeeni äärel”,
müüdi majandustõusu ajal 1000–1500 krooniga. Praegugi
saab selle eest 700–800. On selge, et nii suure populaarsuse taga on
midagi muud kui ainult lugemiselamus. Sellesama Jefremovi teised raamatud,
kaasa arvatud samuti SMM sarjas ilmunud “Andromeeda udukogu” ei
ärata ostjais mingisugust entusiasmi. (Selle loo kirjutamise ajal pakuti
osta.ee-s “Oikumeeni äärel” eest 724 ja
“Andromeeda...” eest 3 krooni.)
Tallinna
raamatuantikvariaadi Raamatukoi juhataja Margo Matsina sõnul on
“Oikumeeni äärel” edu aluseks väike, ehkki
tänapäeva oludes ikkagi hiigelsuur tiraaž – 15 000.
Teistel sarja raamatutel on see 25 000 – 40 000. Kusjuures raamatu
populaarsus aina kasvab: “Aasta 2000 paiku maksis “Oikumeeni
äärel” meil 150–200, praegu 700–800 krooni.
Osta.ee-s on seda müüdud ka 2000 krooniga.”
Matsina
nimetab ka “Seiklusjuttude” teisi eriti tagaotsitavaid raamatuid.
Näiteks Vladimir Obrutševi “Sannikovi maa”, mis ilmus
sarja teise-kolmanda raamatuna ja samuti suhteliselt väikese tiraažiga
– 20 000. Aga seda aeti rohkem taga mõne aasta eest. Ja Vassili
Vassilevski ning Robert Stilmarki “Pärija Kalkutast”:
“Selle trükiarv oli küll suur, aga teda on palju loetud ja kuna
kogu tiraaž oli trükitehniliselt väga kehv, on enamik ära
lagunenud ja ilusat köidet raske leida.”
Võib vist
kommenteerida, et nendegi väärtus on mitte kirjanduslik, vaid
esteetiline, sest tegu on nomenklatuursete nõukogude autoritega.
Aga väga hinnatud on Matsina sõnul ka “Tom
Sawyer” ja “Kolm musketäri” kõigi oma nelja
järjega.
Milline on antikvariaadi juhataja kogemuste
põhjal keskmine SMM sarja fänn?
Matsina:
““Seiklusjutte” korjavad pigem täiskasvanud meesterahvad
vanuses kuni keskea lõpuni.
Päris vanad inimesed ja
koolipoisid jäävad sihtrühmast välja. Eks huvilisi
ajendavad omaaegsed poisikesest peast saadud lugemiselamused – selle
sarja raamatud on ju tõesti väga head.
“Mirabiiliat” on tunduvalt vähem loetud, teistest
klassikalistest sarjadest rääkimata.
Muidugi tunnevad
selle sarja vastu huvi ka naised. Aga naised ütlevad meie poes harilikult:
“Meil kodus on see raamat puudu.” Mehed seevastu ütlevad:
“Minul on see raamat puudu.””
Küsin, kas
mõni heauskne müüja tuleb Raamatukoisse näiteks
“Oikumeeni äärel” pakkuma 10 krooniga, võimaldades
meeletut vaheltkasu?
Matsina: “Inimesed ei paku meie juurde
tulles konkreetset raamatut kindla hinnaga. Tavaliselt tuuakse mingi ports
raamatuid, mi
s kodus üle jäänud. Muidugi nad ei saa aru, miks meil ühe
raamatu peale silm särama läheb ja teist pealtnäha samasugust ei
võta me ka minimaalse summa eest. Aga kuna me pole ju
südametunnistuseta, siis kümme krooniga me “Oikumeeni
äärel” vastu ei võta.”
Tervikuna saab
SMM sarja Raamatukoi antikvariaadist 6000–13000 krooni eest –
olenevalt säilimisastmest. Juhataja sõnul on majanduskriis
küll vanade raamatute pakkumist tunduvalt suurendanud, kuid
“Seiklusjuttude” tervikliku kogu omanikud oma varast lahkuda ei
raatsi.
Kui “Seiklusjuttude” sarja
kirjandusväliste kurioosumitega lõpetada, siis selle kogujad
peaksid arvestama, et Jules Verne’i “Saladuslik saar” ja Mark
Twaini “Tom Sawyer. Huckleberry Finn” ilmusid eesti keeles aastal
1954 ehk enne “Seiklusjutte maalt ja merelt” kirjastamise algust ja
mõne aasta pärast ka SMM sarjas, kusjuures esimese kaanekujundus
ning mõlema illustratsioonid on sarnased.
Kõik läks libedalt
“Seiklusjutte maalt
ja merelt” osutus algusest peale Eesti Riiklikule Kirjastusele
äärmiselt kasulikuks projektiks. See tõi kõvasti raha
sisse ning oli vaba ideoloogilistest kammitsatest. 55 raamatust koosneva sarja
tolleaegse toimetaja Linda Targo sõnul seisid inimesed raamatupoodides
järjekorras ning kõik uued raamatud haarati lennult, ehkki tiraažid
olid tohutud – kuni muinasjutulise 40 000ni (“Kolm
musketäri”, “Kuningas Saalomoni sõrmus”).
Tuleb rõhutada, et suurem raamatubuum ENSVs saabus alles
1970ndatel, kui inimestel polnud enam oma rahaga midagi peale hakata. Vaestel
viiekümnendatel oli raamat veel pigem luksuskaup.
Targo
sõnul ei saanud tsensuuriga pahandusi tekkida juba seetõttu, et
tegu oli eranditult tõlketeostega, mis olid varem Moskvas ilmunud.
“Ma ei ole kuulnud isegi kumu, et mingi raamatuga oleks takistusi
olnud.”
Sarja väljaandmine kuulus täiskasvanute
tõlkekirjanduse toimetuse plaani, aga kuna töömaht oli suur,
jaotati osa käsikirju ka laste- ja noorsookirjanduse toimetusele.
Ülikooli inglise filoloogina lõpetanud Linda Targo sattus
“Seiklusjuttude” toimetajaks 1958. aastal, kui ta oli selle tarvis
tõlkinud Walter Scotti “Rob Roy”: “Nähtavasti
minu töö ja arutlused tekkinud probleemide lahendamisel jätsid
toimetajale niisuguse mulje, et mind kutsuti laste- ja noorsookirjanduse
toimetusse tööle. Esimene “Seiklusjuttude” raamat, mida
toimetasin, oli Mayne Reidi “Peata ratsanik”.”
Targo toimetas seitse raamatut, sealhulgas ka tõlkeid vene ja saksa
keelest. Koostamisprintsiipide kohta arvab ta nii: “Ma ei tea kindlalt,
aga oletan, et sari koostati osalt tõlkijatepoolsete pakkumistega, osalt
tolleaegse Eesti Riikliku Kirjastuse peatoimetaja Felix Kauba teadmiste
põhjal.”
Targo rõhutab, et käsikirju
redigeeriti väga hoolikalt, mistõttu trükivigu pole sarja
raamatuist mõtet otsida. “Toimetaja käest läks
parandustega käsikiri masinakirja. Siis tuli tagasi toimetaja kätte,
kes selle uuesti üle vaatas. Mäletan, et oli üks suur lipikute
lõikamise ja kleepimise töö, kui oli vaja veel parandusi teha.
Siis läks töö trükikotta, kust saadeti tagasi esimeseks
korrektuuriks. Igal raamatul oli kaks korrektorit – üks luges
käsikirja, teine kontrollis. Teine eksemplar korrektuurist läks
toimetajale ja tõlkijale. Siis läks asi jälle trükikotta,
kust saadeti teine korrektuur. Sama korrektoritepaar vaata
s teksti jälle üle, toimetaja ka. Siis lõpuks läks raamat
trükki.”
Tõlkijatega vaidlemist Targo ei
mäleta: “Nad jäid minu argumentidega nõusse.”
Linda Targo kiidab ka sarja kujundust. “Paber on muidugi jube,
tänaseks täitsa kollakashalliks tõmbunud. Raske on juba
lugeda. Aga head kunstnikud olid ja ainult eesti omad. Richard Kaljo, kes
illustreeris Dumas’ raamatud. Siis veel Hugo Mitt, Henno Arrak ja veel
mitmed väga head, kahjuks juba surnud kunstnikud.”
Sarja
lõpetamise üheks põhjuseks võis olla kirjastuse
peatoimetaja vahetumine. Felix Kaubat asendas 1962 Meinhard Teder, keda
kutsutud ka piiskop Meinhardiks, sest ta oli oma töötajate üle
üsna valvas. Aga Targo arvates oli sari ennast ka sisuliselt ammendanud:
“Klassikalisi põnevuslugusid polnud enam võtta.”
Igatahes sarja viimased, 1961–1962 ilmunud raamatud menukaimate
hulka ei kuulu – kui kergesti räbalduv “Pärija
Kalkutast” välja arvata.
“Seiklusjutud” on ka
praegu Targo raamaturiiulis silmapaistval kohal. “Aga päris
kõiki mul siin ei ole, poeg on mõned enda juurde
võtnud.”
Samuti tol ajal SMM sarja toimetajana
töötanud prantsuse filoloog Helle-Iris Michelson mäletab, et
temale kui kõvale ujujale pakkus erilist rõõmu
“Amfiibinimese” tõlkimine.
Viies
musketär Richard Kaljo
Kirjanik ja kirjastaja Jaak
Urmet kuulub “Seiklusjuttude” saagasse, kuna andis kirjastusega
Jutulind välja eraldi raamatu Richard Kaljo illustratsioonidest juba
nimetatud musketäride sarjale. Miks?
“Jutulinnul oli
soov 2008. aastal välja anda Dumas’ romaanid “Kakskümmend
aastat hiljem” ja “Kümme aastat hiljem”.
Musketärilugude uuesti väljaandmist oli Eesti Ekspressi kirjastus
2004. aastal “Kolme musketäriga” küll juba
alustanud, kuid siis oli protsess mingil põhjusel seisma
jäänud. Eeldatavasti olulisel määral seepärast, et
olid tekkinud probleemid Richard Kaljo autoriõigustega – aga ilma
Kaljo piltideta ei olnud ju mõeldav ülejäänud nelja
köidet uuesti välja anda. Jutulind seevastu saavutas piltide
avaldamisõigused. Siis jätkas Eesti Ekspressi kirjastus saaga
väljaandmist Kaljo piltideta.
Sealt tuligi idee anda
välja ainult pildid.
Esiteks on tegu eesti kunsti klassikaga,
mis kuulub eestlase jaoks lahutamatult Dumas’ musketärilugude
juurde. Teiseks, viimati oli suurem osa neist piltidest ära trükitud
täpselt poole sajandi eest. Tuli anda kordustrüki lugejale ometi ka
võimalus pilti kõrvale vaadata, olgugi teisest raamatust!
Arvestades sedagi, et just saaga teises ja kolmandas köites on Kaljo
pildid eriti hoogsad ja võimsad. Kolmandaks, Kaljo musketärimaailm
on sisuliselt ja tehniliselt nii kindel ja terviklik maailm, et nõudis
lausa ise kokkukogumist ühte suurde raamatusse, kus see korraga ja
täies hiilguses mõjule pääseks. Need 203 sulejoonistust
on Dumas’ haarava musketärimaailma täisväärtuslik ja
võrdväärne ekvivalent kujutavas kunstis.
“Kolm musketäri” sai mul poisikesena läbi loetud. Suure
mehena lugesin üle – ja avastasin selle veelgi säravama teose
olevat. Muide, minu vaimusilmas hakkas d’Artagnan köide köite
järel järjest rohkem omandama sarnasust – Joosep Tootsiga!
Kõik need monoloogid, vaimukused ja krutskid.
Nooremas
koolieas varustas mind sarja teostega Türil elanud vanat&a
uml;di, tema kodusest raamatukapist sain neid iga kord paar-kolm tükki
ühes. “Viieteistkümneaastast kaptenit” lugesin Paide
bussijaamas, paksu spioonilugu “Tarantlit” maal heinategemise
vaheajal, Nils Holgerssoni lugusid rappuvas Viljandi–Tallinn rongis...
“Saladuslik saar” on minu meelest Verne’i loomingu tippe,
erakordselt võimas ja humanistlik teos. Ääretult
põnevad olid veel “Sannikovi maa” ja “Kahe ookeani
saladus” – kas Eesti Ekspress söandab neidki kunagisi
nõuka-põnevikke uuesti trükkida?
Kõik
nimetatu sai neelatud kiiresti, suure õhina ja kaasaelamisega,
kõigi puhul mäletan eredalt lugemiselamust. Kusjuures ma ei ole
osasid sarja teoseid veel lugenud, näiteks J. F. Cooperi
Nahksuka-pentaloogiat ja V. Jani khaani-triloogiat. Nii et
avastamisrõõmu jagub veel! Kindlasti soovitan fännidel
kunagi loetut uuesti üle lugeda – võib avastada veel
rohkemat!”
Libaseiklusjutt
1996. aastal
andis tolleaegse ansambli Vennaskond liider Tõnu Trubetsky välja
oma jutustuse “Mina ja George” täpselt “Seiklusjutte
maalt ja merelt” kujunduses. Miks ta nii tegi, ei tea autor enam isegi.
Raamatu illustreeris Kaspar Jancis, kaane kujundas Trubetsky ise.
TT: “”Seiklusjutte maalt ja merelt” on mulle avaldanud
suurt mõju. Kõiki raamatuid ei ole läbi lugenud, aga
kõik on olemas. Lemmikraamatuid ei oska nimetada, kõige
vähem meeldisid need, mis räägivad Tšingis-khaanist ja
mongolitest – see teema ei ole millegipärast eriti huvitanud.”
Trubetsky arvates on sarja pika populaarsuse põhjuseks hea
kujundus. “Seda enam on kahju, et see on tänapäeval ära
solgitud, tehes kordustrükke, kus kuldvärv on asendatud mustaga, kus
endine värviline frontispiss on trükitud mustvalgelt jne. Ning
täiesti arusaamatu on, miks tehakse kordustrükke selle asemel, et
välja anda uusi raamatuid endise kvaliteetse kujundusega.”
Ka “Mina ja George” on antikvaarne haruldus. Margo Matsina:
“Selle tiraaž oli ju väike, mitte üle tuhande. Teda liigub veel
harvem kui päris-sarjas ilmunud teoseid. On üksikuid, kes
spetsiaalselt seda taga ajavad, aga enamik sarja fännidest ei tea sellest
raamatust midagi.”
Sünnipäevakink
Savisaarele
Rändur, reisifirma omanik,
rännuraamatute ning rännuluule propageerija ja toetaja Tiit Pruuli on
nii soo kui vanuse poolest “Seiklusjutte maalt merelt” sarja
eeldatav austaja. Pruuli mäletab sarjaga seoses nii kurba kui
lõbusat: “Ma ei armastanud lapsena oma kodust raamatukogu. Seal
oli sellist noorele poisile arusaamatut jama, aga vähe põnevaid
teoseid. Mäletan, kui kade alati olin, kui tädipoja juures libistasin
raamaturiiuli ees seistes käega üle “Seiklusjuttude”
täiusliku sarja. Ma ei mäleta lapsepõlvest teist sellist
teravat ja allasurumatut kadeduse tunnet, kui nende raamatute pärast.
Esimest korda “Pál-tänava poisse” lugedes
nutsin lohutamatult, sain sellise šoki, et kuigi võtsin seda
raamatut veel mitmel korral kätte ja tahtsin uuesti lugeda, ei suutnud. Ei
ole tänini suutnud.
James Fenimore Cooperi “Nahksuka
juttude” põhjal lõime lausa omaette maailma. Tartu
Tähtvere linnaosa tänavad ja park olid jagatud delavaride ja
huroonide vahel. Tõsisema ajaloo juurde juhatasid mind “Egeri
tähed” ja “Rob Roy”. Ungarlaste võitlus
türklaste vastu tekitas kohe selge paralleeli eestlaste võitlusega
venelas
te vastu. Dumas’ musketäride sarja lugesin täielikult läbi
suhteliselt hilja, juba vanemas koolieas, pärast venelaste tehtud filmi
vaatamist. Ja hea oligi, sest sarja viimaste osade ajaloofilosoofia oleks
päris poisikesele kindlasti kaduma läinud. See näitab ka
“Seiklusjuttude” sarja mõningast ebaühtlust. Ühes
otsas lihtsakoelised lasteraamatud nagu “Pantrikuru vangid”, teises
Dumas.
Pikka aega olid mu lemmikuteks Jules Verne’i
“Viieteistkümneaastane kapten” ja “Saladuslik
saar”.
Neist merejuttudest innustatuna ehitasime
tädipojaga endale Vergi küla rannas parve ja kavatsesime sõita
kapten Hatterase kombel uusi maid avastama. Õnneks sai külarahvas
jaole ja tõi meid tagasi enne, kui seda oleks teinud nõukogude
piirivalvurid.
See, et ma siiani mõnikord reaalse ja
ebareaalse maailma segi ajan, ongi “Seiklusjuttude” sarja
süü!
Romantilised raamatud muudavad inimesi paremaks,
sellepärast olen selle sarja raamatuid ajuti ise üle lugenud ja oma
sõpradele-tuttavatele kinkinud. Edgar Savisaarele kinkisin näiteks
kunagi sünnipäevaks terve sarja korraga.
Üks naljakas
detail veel, mida sarja koostajad ja nõukaaegsed moraalinormid kindlasti
ette ei näinud.
Üks mu naistuttav rääkis mulle,
kuidas ta sai oma nooruse esimese tõsise erootilise elamuse –
lugedes Vassili Jani khaanide raamatuist stseene, kus kirjeldatakse, kuidas
mongoli sõdalased käitusid alistatud alade naistega.
“Seiklusjuttude” populaarsuse põhjus on lihtne –
ainuke nõukogudeaegne põnevate noortejuttude sari, kuhu polnud
reeglina ideoloogilist möga juurde poogitud. Teiseks oli tegu enamasti
ajaloolise romantikaga või kergekoelisema fantastikaga, mille suhtes
noored inimesed ükskõik millisel maal ja ajal on eriti
vastuvõtlikud. Kolmandaks on suure osa teoste puhul tegemist
äraproovitud maailmaklassikaga – vaadake kui palju tõlkeid,
kordustrükke ja filme neist raamatutest on tehtud.
See sari
mõjutas mitut nõukaaegset (poiste)põlvkonda, sestap on
tänane nostalgia vägagi mõistetav.”
Kulinaarsed seiklusjutud
Tallinnas Tartu maanteel asub pubi Seiklusjutte maalt ja merelt. See on pretsedent, millele ükski teine raamatusari vähemalt Eestis vastu ei saa.
Astun sisse. Tumepunane lipp sarja logoga lehvib tuules. Rahvast on neljapäeva varase õhtu kohta üsna palju. Erilist seiklushimu klientide silmadest ei kiirga ja ainus asi, mis mind veidi jahmatab, on õlle hind. Pigem on tegu asiste ja reserveeritud eesti inimestega, kes pikaldaselt oma praadi mäluvad, klaasi silitavad või lehte loevad. Baarimees selgitab, et praeguses majanduslikus situatsioonis ainult seiklushimulistele või ka mõnele muule kitsale sihtgrupile spetsialiseeruda oleks üsna hukatuslik.
Omanik Aivo Sauna meenutab mais 2000 avatud pubile nime panemist nii: “Minu visiooni oli sisse kirjutatud, et sellest kohast kujuneks eelkõige rännu- ja reisihuviliste kohtumispaik, kus seiklusplaane paika pannakse, kust tublisid seiklejaid teele saadetakse ja naastes neid vastu võetakse, ja kus kõik omi muljeid teistelegi jagada saaksid. Seega üks kindel viide nimele oli mul olemas, s.o “travelers pub”. Nimepanijaid ja -pakkujaid oli palju. Kuna aga tollal veel noor kirjanikuhärra Kaur Kender oli minu vanalinna katusekorteris kirjaniku põlve pidamise eest üüri võlgu jäänud ja maksmata välismaale seiklema putkanud, kuid nüüd jälle tagasi tulnud, otsustasin ta vend Heiti kaudu üles otsida – et võlgnevuse katteks aitad mul pubile hea nime välja mõelda.
Leidsingi ta NoKu klubist ning järgneval paaril õhtul istusime vendade Kenderitega ja mõtlesime lapsukesele nime, manustasime Kauriga tema tellitud Camparit apelsinimahlaga, mis pidavat mõtted paremini liikuma panema ja siis ta tuligi, see Seiklusjutte maalt ja merelt!
Tähelepanuväärne on märkida, et 1928. aasta Tallinna linnavalitsuse otsusega olid tänased pubihooned ja tollal Suur-Tartu maantee poolne esiterrassiäärne hoone määratud lammutamisele.
Aga ei lammutatud ja kui 2006 lammutati terve Tartu maantee serv, elas seiklejate pubi sellegi üle.”
Tallinnas Tartu maanteel asub pubi Seiklusjutte maalt ja merelt. See on pretsedent, millele ükski teine raamatusari vähemalt Eestis vastu ei saa.
Astun sisse. Tumepunane lipp sarja logoga lehvib tuules. Rahvast on neljapäeva varase õhtu kohta üsna palju. Erilist seiklushimu klientide silmadest ei kiirga ja ainus asi, mis mind veidi jahmatab, on õlle hind. Pigem on tegu asiste ja reserveeritud eesti inimestega, kes pikaldaselt oma praadi mäluvad, klaasi silitavad või lehte loevad. Baarimees selgitab, et praeguses majanduslikus situatsioonis ainult seiklushimulistele või ka mõnele muule kitsale sihtgrupile spetsialiseeruda oleks üsna hukatuslik.
Omanik Aivo Sauna meenutab mais 2000 avatud pubile nime panemist nii: “Minu visiooni oli sisse kirjutatud, et sellest kohast kujuneks eelkõige rännu- ja reisihuviliste kohtumispaik, kus seiklusplaane paika pannakse, kust tublisid seiklejaid teele saadetakse ja naastes neid vastu võetakse, ja kus kõik omi muljeid teistelegi jagada saaksid. Seega üks kindel viide nimele oli mul olemas, s.o “travelers pub”. Nimepanijaid ja -pakkujaid oli palju. Kuna aga tollal veel noor kirjanikuhärra Kaur Kender oli minu vanalinna katusekorteris kirjaniku põlve pidamise eest üüri võlgu jäänud ja maksmata välismaale seiklema putkanud, kuid nüüd jälle tagasi tulnud, otsustasin ta vend Heiti kaudu üles otsida – et võlgnevuse katteks aitad mul pubile hea nime välja mõelda.
Leidsingi ta NoKu klubist ning järgneval paaril õhtul istusime vendade Kenderitega ja mõtlesime lapsukesele nime, manustasime Kauriga tema tellitud Camparit apelsinimahlaga, mis pidavat mõtted paremini liikuma panema ja siis ta tuligi, see Seiklusjutte maalt ja merelt!
Tähelepanuväärne on märkida, et 1928. aasta Tallinna linnavalitsuse otsusega olid tänased pubihooned ja tollal Suur-Tartu maantee poolne esiterrassiäärne hoone määratud lammutamisele.
Aga ei lammutatud ja kui 2006 lammutati terve Tartu maantee serv, elas seiklejate pubi sellegi üle.”