Eha Fjodorova, Kati Murutar “Egiptuse eha”

Elmatar, 2009. 439 lk.

Kui sõprade seas küsida, siis on vähem neid, kes pole õndsa buumi ajal oma jalga Egiptimaale saanud. Siinai kuurorte Sharm El Sheikhi ja Hurghadat on peetud lausa maapealseks paradiisiks. Ja miks ka mitte: täispakett annab sulle piiramatult süüa ja juua (isegi napsi) ja palju päikest ja luksusliku elamise ja hoolitseva teeninduse. Autorid toovad välja selle kauni pseudoparadisi telgitagused ja ohud.

Tähtis teema on Egiptus ja naised. Tuleb välja, et meestel on Egiptuses suht ohutu – keegi peale araablastest kaupmeeste ei pööra neile tähelepanu. Seevastu kõik valged naised on terava tähelepanu all. Kui nad mingitki lootust annavad, üritatakse kohe rajalt maha võtta. 99-l juhul 100st lõpeb see aga valgele piigale mõnevõrra traagiliselt. Mõni kaotab varanduse, mõni süütuse, mõni südame, mõni pea ja mõni isegi elu. On avatud isegi portaal nn egiptuse musta nimekirjaga, kus reas need südametemurdjad, kellest soovitatakse heaga eemale hoida:

http://www.dazyhause.ru/

.

Uuritakse ka fenomeni, miks paljudel eestlastel (kusjuures autorid kaasa arvatud) tekib uid mõneks ajaks Egiptusse jääda või siia vähemasti tagasi tulla. Jah, geopatoloogilise Eestimaa tõved saavad Egiptimaal otsekui pühitud.

See Egiptuse-raamat pole tavaline reisjutt. Pigem ühe ajastu loojangu lugu. Punase joonena läbib raamatut lõbukultuuri mandumise tunnetus, mis ühelt poolt lagastab turismikeskused, teisalt ilmalikustab niigi enam traditsioonilise kui vaimse kohaliku islami ja kolmandaks degradeerib Vana-Egiptuse kultuuri mingiks eksootiliseks pseudodisniländiks.

Laiemas ja kõrgemas perspektiivis võiks seda raamatut lausa loojangu piibliks nimetada.