31.07.2009, 00:00
Vanaisa, mida sa seal kirjutad!?
Madis Jürgen sirvib oma vanaisa Gustav Kaarli (1893–1987) vanu vihikuid ja imestab, kui palju vanaisa suguseltsis koolmeistreid on.
Vanaisa istus laua taga ja kirjutas.
Ta kirjutas tiheda püstise
käekirjaga, kasutades ruudulisi vihikuid. Varem kirjutas ta sulepeaga,
hiljem pastapliiatsiga. See käekiri oli loetav, k-tähed olid
lühikesed, T-tähe juurde käis paun ja suure A-tähe juurde
samamoodi.
Nii palju kui mina mäletan, istus ta ikka oma laua
taga ja kirjutas.
Kui kell sai üheksa ja hakkas
“Aktuaalne kaamera”, kamandas vanaema, et “vaata
nüüd sina ka”, ja siis pööras vanaisa oma toolil
ringi, tõstis prillid otsmikule ja vaatas, mis televiisorist tuleb.
Vanaisal oli peas vanaema heegeldatud müts, sest juukseid oli tal
vähe ja pea külmetas. Vahel jäi ta “Aktuaalset
kaamerat” vaadates magama, pea nõksatas kuklasse, ja siis kolistas
vanaema joonlauaga, et vanaisa ärkaks. Ja kui vanaisa selle peale ei
ärganud, võttis vanaema kokkukeeratud ajalehe, millega ta
kärbseid tappis, ja tonksas ajalehega vanaisa. Sest kui vanaisa ei
vaadanud “Aktuaalset kaamerat”, jäi ka vanaemal täis
selgus saamata, mis seal “kaameras” siis õigupoolest
räägiti.
Vanaisa uuris oma sugupuud. Ta oli oma
sugupuu vastu hakanud huvi tundma 1913. aastal, 20aastaselt. Küsinud oma
isa Jakobi käest, nii palju kui see teadis, joonistanud genealoogilise
tabeli, kirjutanud sinna juurde nimed ja ametid ja mõned
sünnidaatumid.
70aastaselt, kui vanaisa pensionile jäi ja
aega rohkem oli, võttis ta selle sugupuu-asja tõsiselt ette.
Sõitis bussiga mööda Eestit, kaabu peas, must
kunstnahast portfell näpus. Käis arhiivides, uuris kirikuraamatute
sissekandeid, saatis sugulastele kirju ja ootas neilt vastuseid.
Muretses, et kes tema uurimistööd ükskord edasi teeb.
Hiljuti leidsin vanaisa vanade paberite hulgas kolm vihikut, tavalised
nõukogudeaegsed kahekopikalised ruudulised vihikud.
Peale
kirjutatud “Karlson’ide eluloost” ja pliiatsiga
ülaservas “Pikemalt”.
Vanim esiisa, kelleni
vanaisa välja jõudis, oli Kärner Jüri (s 1725).
Kärner Jüril oli poeg Karl (s 1753), ametilt kingsepp, kelle
kohta leidis vanaisa kirikukirjades lühendi “cum att”, mis
tähendab, et Karl oli saanud mõisast vabaduskirja, atestaadi. Sel
Karlil sünnib ridamisi lapsi, teiste hulgas poeg Behrend Karelsohn
(1787–1871).
See Behrend saab mu lemmikuks, kui loen vanaisa
püstise tiheda käega tehtud sissekandeid ruudulises kahekopikalises
vihikus.
Behrend on veskipoiss, siis mölder, siis ehitusmees.
Ta on ehitanud Puurmanni mõisa suure ümmarguse karjalauda
puuvärgi ja katuse. Ta on pidanud kõrtsi. Ja kord oli ta ühe
purjus peaga magama jäänud kõrtsilise rahakoti enda hoole alla
võtnud ja selle siis tagasi andnud, kui mees üles ärkas.
Tal on kolme seadusliku naisega kümme last (kes elama jäid),
ta on sihvakas ja rahuliku meelega, nii et külarahvas arutanud:
“Karlsonid on suured ja rahulised nagu Bernhardiineri koerad!”
Aastast 1817 on ta Pikknurme koolmeister ja Behrendist alates ei tule
enam ühtegi põlvkonda, kus tema või tema vendade laste seas
poleks olnud koolmeistreid. 1817. aastal sünnib Pikknurme koolmeistri
Behrendi perre poiss, kellele pannakse nimeks Juhhan (nagu tollane grammatika
ette näeb). See Juhan on minu vanaisa vanaisa.
Juhanist
on vanaisa Gustavi ruudulistes vihikutes mitmeid lehekülgi tihedat kirja.
Ka Juhan on mõnda aega koolmeister (Pöörakülas), aga ta
on äkilise meelega ja talle sobib paremini metsavahiamet.
1901.
aasta suvel, kui Juhan on j
uba vana mees, elab ta oma noorema poja Jakobi juures, kes on Pikknurme
kooliõpetaja – sealsamas koolis, kus kunagi see sihvakas ja
rahulik Behrend –, ja siis seisab vana Juhan parasjagu Pikknurme vana
koolimaja õuel ja vaatab, kuidas siiasamma kõrval ehitatakse uut
koolimaja.
Ta vaatab vasaku silmaga, sest paremat silma on
opereeritud (vähk) ja pärast on võetud Juhanil selja pealt
tükk nahka ja silma peale õmmeldud. Siis sõidab õuele
hobusekoorem pikki voodrilaudu, sõidab õuel seisvast Juhanist
mööda, keerab ehitusplatsi ette, ja koorma tagumine ots
lööb Juhani pikali maha.
Kui Juhan koolimajja on kantud
ja meelemärkusele tuleb, langeb ta põlvili ja palub suure
häälega andeks oma pattude pärast, mis ta pika elu jooksul on
teinud. Inimesed seisavad hardas vaikuses, teiste hulgas mu seitsmeaastane
vanaisa.
Jakob, Juhani viiest lapsest noorim, on sündinud
1863. aastal.
Jakob on vanaisa Gustavi isa. Tema lapsepõlv
möödub Kursi kiriku metsavahimajas, ilma korstnata suitsutares,
mille välisukse ülemise poole saab lahti lükata, et suits toast
välja läheks. Alumine pool peab sooja toas kinni.
Jakobil
tuleb poisist peast käia metsas jahil, sest metsavahi ülesanne oli
kirikule linde lasta. Jahipidamisega tegeleb küll peaasjalikult Jakobi
vanem vend Pärnat, aga et Pärnat on kõva kuulmisega, käib
Jakob Pärnatil “kõrvaks” kaasas – linnujaht on
peenike värk!
Kõigepealt tuleb vilistada. Vilistamise
peale lendavad tedred, püüd ja taevasikud uudishimulikult
lähemale. Ja lõpuks on nad nii lähedal, et pane ainult
püss palgesse.
Kihelkonnakooli lõpueksami teeb Jakob
Tartus Holmani seminaris eksternina (aastal 1880).
Saksa keelt
räägib ta vabalt, ja hiljem, kui Jakob on juba kooliõpetaja ja
koolides muutub õppekeeleks vene keel (1892), käib ta Tartus
kursustel vene keelt lihvimas. Oma laulukooriga esitab ta põhiliselt
Karl-August Hermanni laule “Laulu ja mängulehest”.
1893. aastal sünnib Jakobi perre poeg Gustav, minu
vanaisa.
On kärekülm talvepäev, kui ta istub sooja
saaniteki sees ja sõit läheb hobusega onu Juhani pulma. See on
vanaisa Gustavi esimene mälestus. Ta on siis kaheaastane. Veel
kõrges vanuses kõlab vanaisal selgesti kõrvus, kuidas
pruudi õde Miili pulmas laulab: “Siis Liisa kulpi keerutas ja oma
viha veeretas.”
Vanaisa Gustav läheb Tartusse Grivingi
Muusikakooli. Õpib klaveri- ja orelimängu, teooriat, kontrapunkti,
muusika ajalugu ja koorilaulu juhatust, usuteadust ja saksa keelt.
1913. aasta kevadest alates on ta ligi kuuskümmend aastat tegev
köstrina (mõnda aega ka abiõpetajana) ja ükskõik
kus Eesti otsas ta töötab, igal pool on tal oma laulukoor.
1928. aastal käib ta Kuusalu kooriga Tallinnas laulupeol, kuulab suure
vaimustusega Händeli “Messiase” ettekannet Tallinna Jaani
kirikus. Kui ettekanne on lõppenud, küsib ta professor August
Topmani käest “Messiase” noodid, et organiseerida
“Messiase” kontsertesitus ka Kuusalu kohalike lauljatega.
Vanaema Alma paljundab kodus köögilaua peal noote ja kohale
kutsutud hääleseadja preili Lippandi teeb lauljatega päevade
kaupa kõvasti tööd. Ettevalmistused on suured.
“Messias” kantakse lauritsapäeval 1929. aastal Kuusalu
kirikus koos mõne välisabilisega pidulikult ette. Väikese
Kuusalu jaoks on see erakordne kordaminek.
Sealsamas Kuusalus kutsub
vanaisa kiriku
sse orelit mängima väikese poisi, kelle nimi on Hugo, ja soovitab tal
kindlasti Tallinnas muusikat õppida. Hilisem tuntuim Eesti organist Hugo
Lepnurm ei jää tänu võlgu. Kui vanaisa 1987. aastal
Kaarli kirikust viimasele teele läheb, istub Lepnurm oreli taha ja
mängib ja mängib...
Kirjutuslaud ja aknalaud on
vanaisal kevaditi noori taimeistikuid täis. Oleks ilmselt ka
köögilaud, kui vanaema lubaks. Ja alati on vanaisal olnud mesilased,
isegi Nõmme mändide all olid vanaisal mesilased!
Viiekümnendatel, kui vanaisa elab Järva-Madisel, heidavad
mesilased (küll mitte vanaisa omad) kuumal suvepäeval peret.
Tiirutavad ümber Albu vallamaja ette püstitatud A. H. Tammsaare
pronksist pea ja poevad lõpuks sisse Tammsaare kõrva taga olevast
pisikesest august. Vanaisa, kes sel ajal ka kolhoosis mesilasi peab, kutsutakse
kohale ja ta suitsetab sumisejad klassiku peast välja.
Vanaisa istus oma kirjutuslaua taga ja muudkui kirjutas.
Võib-olla oleks ta pidanud rohkem “Aktuaalset
kaamerat” vaatama, siis olnuks ta rohkem eluga kursis ja ei küsinuks
aeg-ajalt Tallinnas Valdeku poe tusaselt müüjalt, et palun pakk
tseiloni teed. (Seitsmekümnendatel aastatel!)
Muidugi oli
vanaisa uhke, et ta suguvõsas oli nii palju koolmeistreid. Ka ta vend
Karl oli õpetaja ja ta poeg Lootus õppis õpetajaks.
Ta joonistas oma sugupuud pleekinud millimeetripaberile ja
tõmbas sinna jooni mitut värvi vildikatega, muretsedes, kes seda
sugupuu-uurimist edasi viib.
Seda viis edasi vanaisa poeg Karl
Kaarli (1923–2006), põllumajandusteadlane, viimased aastad Karl
Kaarli poeg Kalle Kaarli (s 1948, matemaatikaprofessor Tartu ülikoolis).
Ükspäev saatis Kalle mulle e-maili, küsis, kas
vaarikad hakkavad Läänemaal valmis saama, ja rõõmustas,
et on leidnud internetist neli lehekülge tihedat kirja, kus oma elust ja
tööst kirjutab Behrend Karelsohni (selle minu lemmiku, pika ja
rahuliku Bernhardiineri moodi mehe) noorem vend Karl.
Karl on
sündnud 1801, olnud Laeva koolmeister alates 1821. aastast ja selle teksti
on ta kirjutanud küpse mehena aprillis 1863.
Laeva
Kaarlil (nagu vanaisa Gustav tema kohta ütles) on ühtlane
käekiri.
Kaashäälikud kirjutab Karl sõna
keskel kahekordselt (kohhus) ja mõned täishäälikud
ühekordselt (kolitund). Ta annab ülevaate, kui palju tal on Laeva
koolis õpilasi, ja räägib, kuidas Kursi pastor ta omal ajal
sunniviisiliselt koolmeistriks pani. Ta lahkab elukondlikke kitsaskohti ja
tunneb heameelt, et saab oma tööst ja elust üht-teist
“lühhidalt kosta” ja et kui selline võimalus on antud,
pole ta “tahtnud mitte omma kät kintasse pista ja sulge potti
jätta”.
Muuseas – selle suguseltsi kõige
tuntum esindaja üleüldse on Laeva Kaarli pojapoeg Karl-Ferdinand
Karlson (1875 Laeva v – 1941 Sverdlovski obl). Ta oli
õigusteadlae, kirjanik ja seltskonnategelane, kes kirjutas sõnad
Miina Härma “Tuljakule”. Ja kes kirjutas Eesti
poliitilisest kultuurist, et “hea on, kui ma sinu ära
söön, halb aga, kui sa minu nahka paned”.
Ta on
sees Romulus Tiituse raamatus “Portreid sõnas ja pildis”
(1935) ja esineb tihedalt Elo Tuglase päevikus.
Kahju, et
vanaisa Gustav ei saa lugeda internetist oma eelkäijate sajandivanuseid
mõtteid. Tuline kahju, et seitsmekümnendatel ja
kaheksakümnendatel veel internetti olemas polnud.
Aga
võib-olla on see hoopis hea. Sest kas tal oleks sel juhul j&aum
l;änud üldse aega “Aktuaalse kaamera” jaoks, ja mida
oleks sellest arvanud vanaema Alma?
Katkend Laeva koolmeistri aruandest 1863
Koolimaja oli nagu külavainu peale ehitatud hobusetall, kus korralik inimene elada ei saanud. Uks oli ees, aga lumehang tuiskas talvel tuppa. Väikese akna üheksast ruudust olid viiel klaasid ees ja neli oli kinni topitud.
Ahju ega korstnat ei maksa nimetadagi, sest kui ma olin endale Jumala abiga juba pisukese varanduse kogunud, 18 aastat selles majas elanud ja toa otsa katuse alla aida ehitanud, tuli viletsa ahju ja korstna tõttu õnnetus.
Kange marutuul lõi korstnast tule välja ja ma jäin kogu oma elamisest ilma ja olin jälle vaene ja paljas.
Karl Karlsson kirjutab, missugune oli Laeva koolimaja, kui ta sinna 1821. aastal koolmeistriks pandi.
Koolimaja oli nagu külavainu peale ehitatud hobusetall, kus korralik inimene elada ei saanud. Uks oli ees, aga lumehang tuiskas talvel tuppa. Väikese akna üheksast ruudust olid viiel klaasid ees ja neli oli kinni topitud.
Ahju ega korstnat ei maksa nimetadagi, sest kui ma olin endale Jumala abiga juba pisukese varanduse kogunud, 18 aastat selles majas elanud ja toa otsa katuse alla aida ehitanud, tuli viletsa ahju ja korstna tõttu õnnetus.
Kange marutuul lõi korstnast tule välja ja ma jäin kogu oma elamisest ilma ja olin jälle vaene ja paljas.
Karl Karlsson kirjutab, missugune oli Laeva koolimaja, kui ta sinna 1821. aastal koolmeistriks pandi.