Triinu Meres “Lagunemine”

Hermes, 2009. 64 lk.

Tol hääl inimesel on muidugi õigus, kes võttis Triinu Merese luulekogu “Lagunemine” kokku sõnadega: “Kuidas ta sai mind koos lapsega maha jätta?” Sellest selle raamatu luuletused kõnelevad jah. Aga kuidas nad kõnelevad!

Uuemas luules on haruldane, et keegi ka kirjutada oskab. Enamasti astub autor rahva ette pyyne pääle, teeb suu lahti ja laulab õkvalt nii, nagu nokk loodud. Heli järgi otsustades on enamik nokkadest varases lapsepõlves löödud viltu nagu käbilinnul. Meresel on aga loomupärane tugev anne ja selge, kandev hääl. Olgu vabavärss või kandilised riimitud salmid, kõik on yhtviisi väljapeetud ja liiglihata. Päris nõrku tekste ses kogus polegi, mitte nii, et sogade sekka eksib ka mõni üksik pärl.

Need on kyll kaunis synged pärlid: mustad, hallid ja porikarva. Eestilik esteetika. Tykati räägib autor vabanemisest, ent mõne lehekylje järel jätkub kõik samas vaimus. Kuid masendusest hoolimata kisub raamat ikkagi lugejat enda poole, leidlik kujundikeel ja sitke sõna seovad. Meeltetajudele on “Lagunemises” omajagu tähelepanu pyhendatud, yks jaotis kannabki pealkirja “Maitsed”. See on huvitav luule, seda tasub kuulata.

Kujundus on hää ja omanäoline, tekst puhas. Silma jäi vaid yks trykiviga ning kyljenduses on paar lehekylge segi läinud.
Nii asjalikku debyytkogu pole ammu lugenud. Praegustes tekstides on sihuke tugev häädus sees, mis lubab uskuda, et elu järgmised kõrvalsaadused halvemaks ei lähe. Lubab loota, lubab oodata.