Hallinevate vuntsidega mees
Jüri Pihl meenutab suurt kassi. Ta istub toolil, jalg üle põlve, ning saadab oma juttu käega õhus suuri ja avaraid žeste tehes. Seljas kannab suveriietust - lühikeste varrukatega särki, khakipükse, heledaid sokke.
Temaga on toimetuses kaasas noor hiiglasliku käekoti ja i-phone'iga varustatud assistent, kes teeb intervjuu käigus suu lahti vaid ühel korral ja naerab mõned korrad närviliselt, nägu kätesse peites.
Tarmo Vahter: Härra Pihl, kas te olete kuulnud sellisest raamatust nagu "Vaba ühiskonna raamat"?
Jüri Pihl: (Üsna hea pokkerinäoga) Ei ole. Ma ei teadnudki, et selline raamat olemas on.
TV: See maksab 169 krooni ja selle avaldamist toetas Tallinna linn, mis on nime ja logoga ka ära märgitud. Ja kuna teie kandideerite Tallinna linnapeaks, võib seda pidada ehk poliitika tegemise vahendiks, et raamatu lõpus on mõned luuletused.
Üks neist kannab pealkirja "Mu maa on murtud" ja see algab sellise värsiga: "Kui mul homme hommikul ukse taha tullakse, / siis mind pole siin ja ma ei saa kirjutada / kuidas ma mõtlesin täna õhtul ühest endisest Viru hotelli turvamehest, / kelle nimi on Jüri. Ta on nüüd minister / ja tal on vaid üks unistus: oma hotell nimega Eestis, / kus ta saaks olla peremeheks."
JP: No selle on kirjutanud inimesed, kes ei ole need, kellest mina lugu pean.
TV: Selle luuletuse on kirjutanud üks endine prokurör (peab silmas Irja Tähismaad - EE), kes oli kunagi ka teie alluv.
JP: (Tõrksalt) Ta ei olnud mu alluv, ta läks varem minema! Aga vaadake, ma ei ole kunagi olnud Viru hotelli turvamees. See legend... (Pisut hapult) mingi Viru turvamees... (Siis selgitama hakates) Kui ma tegelesin välismaalastega ja nende vastu suunatud kuritegudega aastatel 1986 kuni 1988, ma ju pidin liikuma ringi erinevates sündmuskohtades.
TV: Siin on veel üks luuletus, kus on juttu ühest mehest, kes "meenutab natuke Jossif Stalinit" ja kellel on "hallid vuntsid, lõtv käepigistus ja hoolikalt triigitud ülikond". (Punastades) Ma jätan nüüd mõned lõigud vahele, sest daami seltskonnas pole seda viisakas ette lugeda, aga siin on ka selline koht, et "ta võim on nagu ta türa".
JP: No mis ma oskan öelda! See näitab ikkagi... Iga inimene, ka Inno ja Irja Tähismaa, võib anda välja igasugust asja!
TV: Kas selleks peab kulutama linna raha?
JP: Ma tahan sinna jõuda! Olles avaliku elu tegelane, ma ei saa pöörata tähelepanu sellistele arvustustele, aga kui me võtame lasteaedadelt raha ära ja sinna (Tähismaade raamatu väljaandmiseks - EE) antakse 200 000, siis... No mina ei oleks trükkinud ära sellist asja, mis meenutab joodikute löra kuskil kongi ukse taga.
Krister Kivi: Teie käest küsiti mõne aja eest EPLi intervjuus, kas paneksite Inno ja Irja Tähismaa vangi. Kas mäletate oma vastust?
JP: (Sondeerivalt) Ma kindlasti ütlesin, et ei paneks?
KK: Te ütlesite, et "sõnavabadus on demokraatia põhilisi alusväärtusi".
JP: No mina olen avaliku elu tegelane ja ma ei saa solvuda sellise asja peale, las nad teevad, kui nad tahavad, oma võimaluste piires. Aga ma häbeneksin silmad peast ära, kui ma (peab silmas Edgar Savisaare käitumist - EE) sellise raamatu esitlusele oleksin läinud.
KK: Kui vanalt teil juuksed halliks hakkasid minema?
JP: Oh issand jumal. Ma olen nii vana inimene, et ei mäletagi. Ma arvan, et esimesed hallid karvad tekkisid juba vene aja lõpus, aga eks ta seal kaitsepolitseis läks. Ma olen selles mõttes suguvõsas võib-olla teistmoodi, et mu isa läks kiilakaks, aga mina lähen halliks. (Naerab veidi ja äkiliselt) Selles suhtes mul on parem! Mulle meeldivad need hallid juuksed rohkem kui kiilaspea.
KK: Kas te värvimisele pole mõelnud?
JP: Vaadake! (Pihlile on omane jõuline lausealgus, millele järgneb sageli väike paus) Miks ma neid peaksin värvima?
Et... pole ju põhjust! Olgugi et mu juuksur, keda ma siin kasutan juba aastakümneid, on mulle korduvalt soovitanud seda.
TV: Mis värvi?
KK: No samamoodi nagu enne oli - mul olid pruunid juuksed, ruuged, nagu teil, eks ole. Aga mulle sobivad need juuksed, mis loodus andnud on, ja ma püüan nende eest hoolitseda, et nad peast välja ei kukuks. Mul on oma juuksur, kes mind hoolitseb, mu pead.
KK: Mismoodi hoolitseb?
JP: (Peaaegu silphaaval) Kasutan erinevaid võtteid, mida on meie tänapäeva keemia andnud, ehk pesen korralike šampoonidega, mis tugevdavad mu juukseid. Mis tuleb kasuks, ehk pole läinud õhemaks.
TV: Hüva. Valitsusprogrammis te räägite, et tahate vähendada koolivägivalda. Te olite ise lapsepõlves Saaremaal koolivägivalla ohver?
JP: Ei ole kunagi olnud! Esiteks ma käisin ju Kingissepas kaheksaklassilises koolis, meil ei olnud vägivalda. See, et poisid seal mõnikord nügisid, ma ei ütleks, et mingi vägivald oli.
TV: Järelikult pole see saanud ka teie elukäiku ega isiksust kuidagi muuta?
JP: Mitte kuidagi. Ei! No seda ehk on, et linnapoisid naeravad aeg-ajalt ikka maapoissi, aga...?
TV: Kuidas teie üle siis naerdi?
JP: No ma mäletan üht asja, et kui mu vanaema tegi praekartuleid, kuidas ma ütlen, selliseid viilakaid. Ja linnapoisid küsisid, et mis kartulid need sellised on. Ja siis hiljem ma ütlesin oma vanaemale, et ära enam mitte kunagi selliseid kartuleid tee, kui mul sõbrad külla tulevad.
KK: Teie programmis on ettepanek muuta linnaasutuste omavaheline suhtlemine Skype'i-põhiseks. Kellega teie Skype'is suhtlete?
JP: Mina olen suhelnud selle juhiga, eestipoolse juhiga. Nimi läks nüüd peast ära.
KK: Ei, ma mõtlen, kes teie Skype'is on?
JP: Minu Skype'is? Mina ei kasuta Skype'i. Mina kasutan ikka vanu traditsioonilisi meetodeid.
TV: Millised need on?
JP: Tavaline internet, tavaline telefon, eks ole. Võib-olla ei ole olnud sellist vajadust, et üles panna sellist Skype'i ja ennast niimoodi nähtavaks teha. Minul isiklikult ei ole.
Aga Skype'i atraktiivsust näitab üks asi: mul on üks lähisugulane, kellel on sugulased mööda maailma laiali - või siis lapsed -, ja siis neid lapsi ja lapselapsi nad vaatavad kogu aeg, kasutades Skype'i oma Saaremaa kodust. Vanaema annab siis tütrele soovitusi, mida ta tegema peab.
TV: Aga kui te linnapeaks saate, siis te peate Skype'i minema, see on teie valimislubadus.
JP: (Tõrksalt) No kindlasti, selles ei ole ju ka mingit keerulist võtet. Minu meelest isegi praegune linnavalitsus juba pani üles mingi kaamera.
KK: Teil on valimisprogrammis ettepanek tuua ühistransporti Eesti kirjanike looming. Kuidas see välja näeks?
JP: Noh, kuidas ma ütlen? Meie erakonnas on ju väga palju selliseid, kellele kunst on hästi lähedal. Aga see konkreetne esitusviis, ma ei tahaks hakata seda niimoodi... (End kokku võttes) Meie loomeinimesed on valmis seda arutama ja tegema seda viisil, mis oleks vastuvõetav, normaalne, proportsionaalne ja mõistlik.
KK: Aga mis oleks normaalne, proportsionaalne ja mõistlik?
JP: No... ee... mina olen seda meelt, et seda teha. Kuid mina ei ole loomeinimene. Ja mina usaldaksin siin oma erakonnas väga erinevaid loomeinimesi. Mulle tuleb praegu meelde, et meil on bussides teatud ekraanid ja me näeme ka praegu bussides teatud plakateid. Võib-olla peaks seal olema hoopis loomeinimeste looming?
KK: Äkki võiks võtta töötud lugema Eesti kirjanike loomingut bussidesse?
JP: No kindlasti on töötul ka ikkagi teatud... võib-olla... kunstitunnetus, ma ei oleks nende suhtes nii ignorantne.
KK: Mis viimase aasta jooksul ilmunud Eesti kirjanike loomingust teile meeldinud on?
JP: Mulle meeldib jätkuvalt see Lennart Meri "Valgus"... nimi lendas meelest ära. Aga ka Maimu Berg, ja nii edasi. Mul ei tule meelde midagi väga värsket.
TV: Küsiks ühistranspordi kohta veel. Teil, härra Pihl, on viimased paarkümmend aastat olnud ametiauto, kuid pärast siseministri ametikohalt vabastamist läks ka ametiauto ära. Kas te olete endale eraauto hankinud?
JP: Mul on auto, erakonna auto, aga meie perekonnas on ka eraauto olemas. See ei ole väga kallis auto, see on Honda Jazz. Ja erakonnas on siis Peugeot 407.
TV: Nii Honda Jazz kui Peugeot 407 on väga sotsiaaldemokraatlikud oma gabariitidelt.
JP: No vaata, kogu maailm läheb väiksemate autode peale üle. Käies hiljuti Ameerika Ühendriikides - meil on selline ettekujutus, et seal suured džiibid sõidavad mööda teed - see ei ole nii.
KK: Tehes intervjuud Keit Pentusega, küsisin tema värvitud küünte kohta ja see on ärritanud mõningaid naisõiguslasi; mulle on heidetud ette, et Jüri Pihlilt ma ju ei küsiks eales, miks tal sellised toredad vuntsid on. Aga ma küsin ikkagi: miks teil on sellised toredad vuntsid? Lõikate te ise oma vuntse?
JP: (Mitte väga rõõmsalt) Ma ei tea, nad on mul kogu aeg olnud, kogu teadliku elu - ja läinud hallimaks! Ja kas ma nüüd neid nii väga lõikan.
Mul on olemas habemeajamismasin, millel on olemas selline tore funktsioon nagu vuntsiajamise masin. Sellega ma neid sätin. See ei ole minu jaoks selline... suur rituaal.
KK: Olete te üldse rituaalideinimene?
JP: No kuidas öelda, on see rituaal, et igal hommikul pesed ja õhtul samamoodi? Et tuled tööle õigel ajal vaatamata sellele, et õhtul on läinud asi pikemaks erinevate kohustuste tõttu?
KK: Te jõudsite täna tööle umbes 11.38... (Ekspressi ja sotside kontorid asuvad naabertrepikodades - EE)
JP: Ei ole! Mina jõudsin tööle juba enne kaheksat, ma arvan, see oli umbes 7.45. Küsimus oli selles, et meil kell 10 algas Toompeal koosolek.
TV: Kas see, et te nii vara olete harjunud tööd tegema, on tekitanud ka teatud vastuolusid sotside seas, kes tavaliselt - pole nii varajased?
JP: No ärge nüüd nii ka mõelge, et kõik need sotsid on sellised. Ka justiitsministeeriumi kantslerina olin ma sageli esimene inimene.
TV: Härra Pihl, kui te kell seitse tööle jõuate, siis kui palju te öösel und vajate?
JP: Oi, mina magan väga rahulikult. Mina ärkan kell kuus. Kui ma kell kaksteist magama lähen, siis see on täiesti piisav.
TV: Teie valimisprogramm lubab optimeerida linnaametnike arvu. Palju te neid kavatsete lahti lasta?
JP: Vaadake, me teeme selge vahe sisse poliitilistel ametikohtadel ja reaametnikel. Me lõpetame selle politiseerimise. Propagandat saab kindlasti vähendada. 50 miljonit propaganda eelarveks - sellest saaks ju kaks lasteaeda.
TV: Kas teil on nõukogudeaegne miilitsamunder alles?
JP: Ei ole, no mis ma sellest hoidma pean? Ega see ei ole ju teinud mulle mingisugust au.
TV: Te häbenete, et töötasite miilitsas?
JP: Mina ei häbene seda, aga ma ei tunne selle üle ka uhkust. Okupatsiooniriigi mingites struktuurides teenimine pole ju selline asi.
TV: Aga kaitsepolitsei peadirektori munder on teil ometi alles?
JP: Ma ei ole ka seda koju viinud, see jäi kaitsepolitseisse praktilistel põhjustel, nagu ka mu isiklik relv. Vaata, mina ei ole selline inimene, kes nii väga nostalgitseb. Mul on üks eluperiood lõppenud, ma ei pane seda (mundrit - EE) õhtuti peegli ees selga, ei vaata, mismoodi ma välja näen.
TV: Kui tihti teie elu on olnud reaalselt ohus?
JP: Ma ei arva, et ta oleks reaalselt ohus olnud. Kui ma siin üle tänava lähen, siis võib ka ohus olla, aga ma vaatan vasakule ja paremale. Ma ei trügi teele - kuigi seal on ülekäigurada- , kui juht ei peatu.
TV: Kas 1995. aastal keegi isik tellis teie kui kaitsepolitsei peadirektori palgamõrva?
JP: No nii on mulle räägitud. Aga see ei olnud 1995, oli 1996 kuskil.
TV: Kuid seda atentaati ei toimunud?
JP: Ma olen ju elus, teie juures. Ma arvan, et see isik, kes kuskil kolm või viis päeva passis mu ukse taga Mustamäel, kus ma tol ajal elasin, ise ka ei teadnud, keda ta pidi tapma. Aga ma võin öelda, et ma ei elanud seal tol ajal. Alati tuleb olla ettevaatlik. Ma ööbisin ühes teises kohas - meil on olemas Kapos üks selline koht.
TV: Kes selle palgamõrva tellis?
JP: (Pisut üleliia hooletult) Ma ei tea seda, mina ei hakanud sellega tegelema. Ma ei viinud isegi ise ülekuulamist läbi.
TV: Väga külma kõhuga!
JP: No aga mis ma siis peale hakkan, mis ma teen sellega? Kuulutan eesti rahvale, et oh jumal, mind taheti maha lasta?
KK: Mis juhtub peale surma?
JP: Ma ei tea, ma ei ole selle peale mõelnud. (Saades aru, et küsimusele võiks siiski vastata) Peale surma, peale surma... (Paus) Ju siis peale surma on inimene surnud, eks ole. Ega ta muud ei ole.
KK: Kas te usute viimsesse kohtupäeva?
JP: (Paari sajandi taguse maamehe kombel) Ei usu, mina ei ole selle peale mõelnud. Mina ei tea seda.
TV: Te ei ole praktiseeriv luterlane?
JP: Ei ole! Mul kaks vanaema olid sügavalt usklikud inimesed ja nemad seda ka tegid, aga ma ei ole siis, kuidas öelda, nii hea. Olgugi et ei tule häbeneda, et mind on ristitud.
KK: Mida see ristimine annab?
JP: Vanaema sõnadega, keda ma ikkagi usun, see annab inimesele parema tuleviku, inimene on rohkem kaitstud ja nii edasi.
KK: Kas teie kui sotsiaaldemokraadi meelest Eestis erafirmad koorivad töötajaid palgaga?
JP: No ma ei... eks teda tuleb alati vaadata, et milline... (Justkui turtsatades) Koorivad! Eks ettevõtluse eesmärk on teenida kasumit. Võib ju öelda, et kui sa kasumit teenid, siis sa kellegi pealt selle ka ära koorid. Aga me ei räägi ju seda mitte kunagi, et kasumit ei tohi teenida. Aga kasum peab olema mõistlik ja inimesed peavad tundma end hästi, see tähendab, töölised. Ja palk sõltub siis ikkagi inimese kvalifikatsioonist, majandusolukorrast ja ka selle ettevõtja suhtumisest oma töötajatesse. Ma arvan, et inimene teenib nii palju kui tööandja maksab.
KK: Te ei arva, et töötajad peaks koonduma ametiühingutesse?
JP: Ei, miks ma ei arva, kui meie ametiühingud saavad nii tugevaks, et nad suudavad inimeste eest seista, siis see on väga hea. Kui inimesed ühel hetkel tunnevad, et see on vajalik, küll nad siis organiseeruvad selleks ametiühinguks, ega seda ei saa takistada - aga seda ei saa ka kunstlikult esile kutsuda.
KK: Kust läheb teie positsioonile jõudnud inimese puhul alavääristava sissetuleku piir?
JP: Vaadake, sõltub ametikohast. Inimene elab ära ju ka 50 000 krooniga, (parandab kiiruga) viie, kümne tuhande krooniga, aga ma ei ütle, et mina olen see, et lähen kümne tuhande kroonise palga peale iga hinna eest. Ma arvan, et minu elukogemus võimaldab erasfääris teenida ka väärikat palka. Kui sa oma elus oled ikkagi teinud sellised asjad nagu kaitsepolitsei ülesehitamine, siis on olemas mingi tunnetus, kuidas teatud probleeme lahendada.
TV: Mis teie jaoks oleks väärika palga piir?
JP: No ministrina parimatel aegadel oli 72 000 must palk, viimastel aegadel 68 000 - ma pean silmas seda, millest lähevad maksud maha. Aga 1992. aastal oli kaitsepolitseis 1200 krooni, ka see oli väärikas palk.
KK: Kas see on reaalne, et sotsid võivad 2011 riigikogu valimistel võita?
JP: Vaadake - ma vastan sellele küsimusele peale kohalikke valimisi.
TV: Aga mis tulemuse te saate kohalikel valimistel?
JP: Parima tulemuse üldse viimastel aastatel!
TV: Härra Pihl, 90ndatel oli teil Eesti Vabariigis töönarkomaani nr 1 maine ja alluvad pidid täitma tööülesandeid ka vabal ajal. Aga viimastel aastatel te elate koos noore daamiga ja peres on ka laps. Kas see on teie väärtushinnanguid kuidagi muutnud?
JP: Noore daamiga... Ma ei tahaks oma perekonda siia oma poliitasjadesse kiskuda.
KK: Kas te arvate, et inimene oma loomult on monogaamne?
JP: (Justkui mitte kuuldes) Ah? Inimene on?
KK: Monogaamne.
JP: Mis see tähendab - monogaanne?
KK: Monogaamne.
JP: Mis see tähendab? Ma ei teagi sellist sõna. Iseendale elab või?
KK: Ütleme, et kui kaks inimest elavad koos ja ee... et nad ei vaja teisi partnereid, nad on koos kuni surmani, siis see oleks hea näide monogaamsusest.
JP: No vaata, mina ei saa seda ütelda, ma olen ju ühe abielu lahutanud 90ndatel ja lahku läinud. Järelikult minule see ei kehti.
KK: Kas teie olite see, kes lahutas, või teie olite see, kellest lahutati?
JP: Tead! (Järsk paus) Eks ta jooksis umbe ja siis me ikkagi lahutasime ennast. Ei tahaks vana asja enam meenutada.
