Fu Manchu "'Signs Of Infinite Power"'
Legendaarsete California kalkarite üheteistkümnes kauamängiv on põrmustavalt plahvatuslik kokteil ärevamast vana kooli pungist ja rusuva riff-rock'i suminalummusest ehk täpselt see, mida sügismasenduse peletamiseks tarvis. "Signs Of Infinite Power" saabub nagu antikangelasest lunastaja, kes tulistab pahaaimamatu sandi kargud oma 44kaliibrilise Magnumiga pilbasteks ja röögatab: "El Busta says, let's go!" - ning pimedad ehmatavad end nägijaks ja endised jalutud lippavad kandade välkudes silmapiiri poole. Nimelt jätkub Fu Manchu tänavuses panuses rongitäie rusikate jagu samasugust lööki nagu Orange Goblini "Coup de Grace'is". Selle, mida Goblin on seitse aastat tulutult korrata üritanud, saavutas Fu Manchu aga peaaegu lakkamatu ringireisimise sekka elegantse, kadestamisväärse hooletusega.
Võimalik, et pidev koormus ei lubanudki bändil jalgratta taasleiutamisele liiga palju aega pühendada, mistõttu pöörduti tagasi muistsete liistude ehk kümnenditetaguste hardcore-juurte juurde. Otsus on igatahes õige, kuna tulemuseks on Fu Manchu seni parim plaat ja minu jaoks üldse üks 2009. paremaid ja seejuures üllatavamaid üllitisi. 9
