Simon Sebag Montefiore koostöös Jon Bew’ ja Martyn Framptoniga “Koletised”
See ilus värviline, lausa lasteraamatulik ajalookäsitlus on paariline aasta algul ilmunud “Kangelastele”. Didaktilistel ja publitsistlikel kaalutlustel on ajaloolised tegelased kahte lehte löödud. Eessõnas tunnistab autor, et see on olnud raske ja mõned suurmehed on üsna piiripealsed, võiksid olla nii siin kui seal. Näiteks “Koletiste” raamatusse arvatud Tšingis-khaanile annab ta täitsa positiivse hinnangu: võrratu strateeg, arukas majandusmees, salliv religiooni suhtes, kunstide edendaja, ustav sõber ja suuremeelne toetajate vastu. Aga tema on erand ja paistab, et siia raamatusse eksikombel sattunud.
Tiitellehel korvtoolis istuva muheda Stalini osas pole ometi kahtlust – temast kaks paksu raamatut kirjutanud Montefiore on kindel, et tegu on koletisega. Samasse rubriiki on rännanud kogu nõukogude aja piiramatu ülistamise objektiks olnud Lenin. Montefiore toob ära Lenini kirjakese, milles too käsib avalikult puua mitte vähem kui sada kulakut. Pealegi polevat Lenin hoolinud kunstist ega armastanud oma “punnsilmset naist Krupskajat”, kui kedagi, siis “emantsipeerunud kaunitari Inessa Armandit”. Lenini ja Stalini loodud ideoloogia võttis 20. sajandil elu mitte vähem kui 100 miljonilt inimeselt, kinnitab autor. Nõukogude juhtidest on koletiste hulka pääsenud veel Ježov ja Beria. Kas nad nüüd halvemad olid kui Dzeržinski ja Jagoda, aga ehk tuntumad.
Koletiste seas on ka hulk revolutsionääre, keda ajalooõpikus ikka progressiivseks peetud, nagu Robespierre ja Pancho Villa. Hitlerlasi esindavad nimikangelasele lisaks Himmler, Heidrich, Eichmann, Auschwitzi komandant Rudolf Höss ja dr Josef Mengele. Itaalia fašistidest kvalifitseerub ainsana il Duce Mussolini.
20. sajand on olnud üldse üks iseäranis vastik aeg, mil koletislikke diktaatoreid kõige rohkem: Mao Zedong, perekond Ceau?escud, Kim il Sung, Pol Pot, Idi Amin jne, lõpetades Saddam Husseini ja Slobodan Miloševi?iga. Viimane oli veel hiljuti serbia rahva kangelane. Ladina-Ameerika terrorirežiime esindab Alfredo Stroessner, ilmselt koteeritakse teda kurjemaks kui Augusto Pinocheti. Peatükis “Arstidest diktaatorid ja terroristid” vaatab meile vastu ka Ernesto Che Guevara pilt, mida võib kohata ka nii paljude maailma noorte T-särkidel.
Niisiis pole Montefiorel vasakpoolseid sümpaatiaid. Häbimärgi saavad aga ka koloniaalroimarid, nagu Lothar von Trotha ja kuningas Leopold II.
Lõpuks ometi on raamatusse ka üks Eestimaa mees pääsenud. See on parun Roman von Ungern-Sternberg. Tallinnas üles kasvanud meest iseloomustab Montefiore kui sadistlikku ja hullumeelset Vene sõjapealikut. Lugege Olev Remsu romaani samast tegelasest, saate rohkem teada.
