Kivirähk on püham kui piiskop Platon

Andrus Kivirähki “Jumala lugude” raamatuna väljaandmine on väärt sündmus, kuigi mitte võrreldav Martin Lutheri usupuhastusega. Aga tänu Kivirähkile ma üldse Jumalast aeg-ajalt mõtlengi. Muidugi saan ma aru, et need lood on suunatud ristirahvale, mitte mulle kui ateistile. Aga ma loen huviga ka naisteajakirju. Hinge kosutavad Jumala tööd ja tegemised ikkagi.

Eestis valitseb praegu kõige jõledam ebausk: nõiad, sensitiivid, horoskoobid, ufod, hingede rändamisse uskujad, planeet Nibiru ja muud maailma lõpu märgid... Rahva vaimne tase on madalamal kui keskajal. Meedia kubiseb selgeltnägijatest, kes tegelikult ei suuda ette näha isegi seda, et nad oma saates esinemise eest sentigi ei saa. Isegi riigitelevisioon levitab patuorjust ja vaimupimedust. Nägin hiljuti ise klippi Kalevipojast, kes on tüüpiline ebajumal. Tema võitlus raudmeeste vastu on sisuliselt võitlus meie Jeesuse püha ja ainsa õpetuse levitajate vastu. Meil aga ei põlata isegi parimaid graafikuid selle antikristuse apoloogia illustreerimisele rakendada!

Kivirähki kõrval kahvatuvad kõik need sajad tegelased, kes oma ameti poolest peaksid ise Kristuse õpetuse maaletoomise ja vahendamise eest hea seisma – pastorid, papid ja muud jutlustajad. Kogu nende jutt on segane, kahvatu ja jätkusuutmatu. 

Kivirähk väärib Jumala sõna aktiivse levitamise eest pühaku tiitlit tunduvalt rohkem kui piiskop Platon, kelle suurim teene seisnes selles, et ta lasi ennast punaste poolt maha tappa.