Johannes Lorup – klaasimeister

Lorupi klaasivabrikus toodetud tarbe- ja dekoratiivesemed on ühed kaunimad Eesti ajaloos. Neid võib kodus julgelt eelistada Tšehhi kristallile.

Kevadtalvel 1937 ilmusid Eestis kauplustesse müügile kristallesemed, mis oma kauni väljanägemisega püüdsid kohe ostjate pilke. Kausid, klaasid, karahvinid ja muud nõud kandsid kuldset kleebist “J. Lorupi kristallivabrik”.

Johannes Lorup ei olnud selleks ajaks tundmatu nimi. 1924. aastal asus Tšehhis ja Saksamaal klaasitegu õppinud Lorup juhataja ja rentnikuna tööle Meleski klaasivabrikusse. Üheksa aastat hiljem rajas Lorup klaasivabriku Tallinna Kopli poolsaarele endise Bekkeri tehase kahte kivihoonesse. Asukoht ei olnud juhuslikult valitud – tehase lähedal oli nii raudtee kui ka sadam, mis lihtsustas ja muutis odavamaks tooraine kohaleveo. Odava klaasi jaoks toodi liiva Petserist, kristalli tarvis aga laevaga Saksamaalt.

Lorup oli mees, kes taotles täiuslikkust. Ta otsis oma vabriku sisustajaks Taani inseneri Christianseni, kes oli tollal klaasitööstuse parimaid tundjaid Euroopas. Ka meistrid kutsus ta välismaalt – Saksamaalt ja Soomest. Nii sai Lorupi tehase graveerimisosakonna juhatajaks vanast graveerijate suguvõsast pärit sakslane Rudolf Gnöspel. Kristallilihvimist aga juhtisid Soome meistrid.

Tulemused ei lasknud end kaua oodata. Juba 1934. aasta algul toodeti lihvitud napsi-, veini- jm klaase, taldrikuid ning kausse. Sortiment kasvas kiiresti, ulatudes kunstiajaloolase Anne Tiiveli andmetel ligi 800 ühikuni. Lorupi klaas oli kõrge kvaliteediga ja kandis sinist kleebist “Lorupi poolkristall”. Kristalli kasutamine nimetuses oli parema müügiedu saavutamiseks.

Tippu jõudis Lorupi toodang kolmekümnendate lõpul, kui käivitus kristalli valmistamine. Selleks hakati ettevalmistusi tegema juba 1935. aastal. Esimesed kristallnõud jõudsid kauplustesse paar aastat hiljem. Mõne aastaga suutis Lorup kujundada hämmastavalt mitmekülgse tootevaliku, mida kinnitab 1938 ilmunud mahukas kristalli kataloog.

Kristallnõud paistsid silma väga erinevate graveeringutega. Levinud oli viinamarjamotiiv, kuid märksa kaunimad olid kodumaised taimegraveeringud – sõstrad, maasikad, õunad, pirnid, ploomid, maikellukesed jm. Graveeringud olid teostatud meisterlikult ja täpselt, ilma eksimusteta.

Meisterlikkus ilmneb eriti keerukamate graveeringute – inimesi, loomi, linde, liblikaid ja kalu kujutavate kompositsioonide puhul. Antikvaar Kalle Oja kogus säilitatavatel graveeringukavanditel on märgitud ka nende teostamiseks kuluv aeg, mis ulatus sõltuvalt keerukusest 2,5 kuni 6 tunnini. Kahjuks on neid esemeid vähe säilinud.

Väga efektne oli Lorupi värviline kristall. Toodeti rubiinpunast ning sidrunikarva tsitriinkristalli, need esemed on tänapäeval üpris haruldased. Rohkem on säilinud kahevärvilist kristalli, mille valmistamise algatajaks oli meister Leo Leola. Ta kattis kristallnõudel-esemetel osa pinda kollase peitsiga, seejärel aga kinnitas värvi põletuse teel. Kollastele pindadele omakorda graveeriti ornamente ja taimemotiive. Neid esemeid võib pidada Eesti klaasikunsti pärliteks – kuigi tegu oli tarbeesemetega –, mille kõrvale on tänapäeval raske leida võrdväärseid.

Muidugi ei tootnud Lorup pelgalt luksusesemeid, sest nendega poleks vabrik tõenäoliselt suutnud end vee peal hoida. Väga palju valmistati ka kõige lihtsamat igapäevast klaasi, näiteks pudeleid ja moosipurke. Müüa tuli ka välismaale, sest Eesti turg oli liiga väike. Juba 1934. aastal müüs Lorup klaasi Leedusse ja Egiptusse, hiljem Inglismaale, Palestiinasse ja Türgisse, kümnendi lõpul ka Ameerikasse. Jaanuaris 1940 kirjutas Lorup alla 1 600 000 šampanjapudeli tellimusele Nõukogude Liidust.

Lorupi klaasivabrik ei olnud väike ettevõte. Kui 1938. aastal laiendati peenkristalli lihvimise osakonda, siis ainuüksi seal hakkas 30 inimese asemel tööle 73 inimest. Kogu tehases aga töötas 400 inimest. Ajaloolase Robert Nermani andmetel maksis Lorup oma parimatele oskustöölistele koguni üle 300 krooni kuus, mis oli tolle aja kohta väga kõrge palk. Lorup soodustas igati oma töötajate sportimist, tehasel oli oma jalgpallimeeskond, samuti peeti laskevõistlusi tehase karikale. Harrastati ka teatritegemist.

Eesti okupeerimine 1940. aastal tähendas ka Lorupi lõppu. Lorupi vabrikust sai Tarbeklaas, mis iial ei saavutanud oma eelkäija kõrget taset. Johannes Lorupi enda saatus oli traagiline. Ta arreteeriti 1941. aastal ning 1942-43 hukati Siberis.

Kasutatud allikad:
Valli Konsap. "Joh. Lorupi klaasivabrik"
Anne Tiivel. "Johannes Lorupi klaasivabriku klaas ja kristall"
Robert Nerman. "Johannes Lorupi eesrindlik klaasivabrik"