Daniel Kehlmann “Kuulsus”
Mingis mõttes võiks seda õhukest raamatut pidada Mati Undi “Sügisballi” sugulaseks. Ka siin kohtutakse, kuid ei saada alati kokku. Kehlmanni tekst koosneb üksikutest novellidest, mida seovad eri rollides vilksatavad tegelased ja ühine teema. Kirjutasin “teema” ja hakkasin mõtlema, kas ma üldse seda tabasin. Alateadvuse materjal, mis vilksatab vahel? Teadmine mitteteadmisest? Argielu taga olev õõv? Kehlmann loob hulga usutavaid karaktereid, segaduses arvutiparandaja, foobse kirjaniku, lootusetult haige vana naise, staaritseva näitleja, tundmatus idariigis kadunuks jääva naiskirjaniku, paulocoelho’liku eneseabiguru, koomilise netisõltlase, truudusetu bürokraadi. Vahel sekkub autor ise, vahel ilmuvad segadust ja sordiini all hoitud ärevust külvama tegelaste loomingust pärit kujud. Elegantne ja kummastav lugemine.