August Gailit “Saatana karussell. Siuru-aegsed novellid”
Rõõm on näha raamatupoodides aina suurenevat hulka hea eesti kirjanduse taastrükke, mis tutvustavad unustusse vajuvaid tekste uuele lugejaskonnale. Lausa nauding on aga leida midagi nii kirglikku, haruldast ja ülekohtuselt kõrvale lükatut nagu August Gailiti noorpõlvenovellid. Kõrvuti Tuglase, Underi, Adsoni ja Gailiti enda tekstide uustrükkidega on “Saatana karussell” eriti põnev meeldetuletus möödunud sajandi alguse kultuuri katsetamisrõõmust, julgusest ja värvikusest.
Eks uued kunsti- ja kirjandusvoolud kerkivadki uusi tuuli tuues regulaarselt pinnale, kuid Siuru-aeg tundub olevat üks olulisemaid purskeid kogu eesti kirjandusloos. Asi pole isegi mitte niivõrd kvaliteedis või kvantiteedis, vaid meelsuses. Tärkava iseolemise lootusrikkus nakatas ning kandus üle terve vabariigiaja. End hiljem klassiku staatusesse kirjutanud Gailit, kes ei pööranud küpsemas eas oma varastele novellidele tähelepanu ja kippus neid lausa vältima, on “Saatana karussellis” suurejooneliselt dekadentlik, sümbolistlik ja groteskselt muinasjutuline.
Novellides seiklevad kõrvuti müütilised, ajaloolised ja religioossed tegelased. Ülevoolavate kujundite ja uueneva kirjanduskeele rabeduse keskel on hingematvalt kauneid maastikke, kõrvetavaid tundeid ja inimlikku nõrkust ning juba aimub Gailiti hilisemat firmamärki – igipõlise ränduri rahutust.
Lisaks on kogumiku lõpus Toomas Liivi kokkuvõtlik järelsõna Gailiti elust, loomingust ja vastukajast, põgus analüüs tema sümbolismist, läbivatest teemadest ja näidetest. Igati hää teos suvelõpu sumedusse.
