Arvo Pärt: “Ju me siis salaja armastame üksteist. See on väga ilus.”
Ma olen jõudnud Laulasmaa rannametsa. Hommikune ere päike tungib läbi pilvekihi ja mändide alune on täis valget valgust, mis lõhnab puhkuse, kodu, õnnelikkuse järele.
Astun Arvo Pärdi maja trepile. Mul on kaasas kümmekond plaati – mõned neist eelmisel öösel ise komplekteeritud ja kõrvetatud – muusikaga, millega juubilarist helikunstnik väga sageli just kokku ei puutu. Rock’i, house’i, drum’n’bass’i. Drone-metal’it, post-rock’i, ambient-muusikat ja techno’t, mõned soundtrack’id. Need muusikanäited on kõik artistidelt, kes on kuskil kiitnud maailmakuulsat Eesti heliloojat, väitnud, et Arvo Pärt on nende suur lemmik või tähtis inspireerija.
Et selle erilise inimese eriline muusika jõuab kaugemale süvamuusika maailmast, ei ole ammu üllatus. Kõik vahest oskavad ette lugeda Pärdi tuntumaid austajaid popmuusika staaride hulgast. Michael Stipe, Björk, Nick Cave, just hiljaaegu kõneles temast kiitvalt Rufus Wainwright. Kui aga Pärdi loomingu sõpru kokku koguda, siis märkame, kuivõrd erinevatest muusikanurkadest on see seltskond pärit. Norra black metal-ansamblil Enslaved ja Londoni reivi- ja bassimuusikul Zombyl ei pruugi omavahel midagi muud ühist olla kui ühine soosik nüüdisaegsete heliloojate hulgast. Rääkimata sellest, et nende eneste looming kostab tulevat ja olevat sootuks teistest maailmadest, ehk isegi täielik vastaspunkt muusikale, mida loob nende eeskuju Arvo Pärt. Kui tegu on mõne endise punkariga, kes on jõudnud tungini noodistada midagi klassikalise muusika sarnast või atmosfääre loovat filmimuusikat, on puutekohad mõistagi ilmsed.
Äkki soovib Arvo mõnda neist pisut kuulata, mõtlen ma. Sest mul on kaasas ka siit-sealt kokku nopitud ütlemisi neiltsamustelt muusikutelt üle maailma.Ühesõnaga, mul on vist pisut uudiseid Arvole ja abikaasa Norale, kes valab rosinarullide kõrvale välja rohelise tee.
Ma alustan Eestist: “Kõigepealt Eesti muusik Pastacas. Teda nimetatakse folktroonikuks, ta loob kõik helid ise, sealhulgas kitarri ja flööti mängides. Pastacas on proovinud sämplida ka löökpille teie loost “Sarah Was Ninety Years Old” ja öelnud: “Seda lugu olen ma väga palju kuulanud, see on üks mu Pärdi lemmikuid üldse, võiks isegi öelda, et ma saan kuidagi nagu maailma peatumise tunde selle loo kuulamise ajal.””
“Maailma peatumise tunde,” kordab Arvo Pärt vaikselt. “Eks see ole sellest, et kuigi me oleme muusikaliselt teistsugustes maailmades, siis tunnetus on üks. Soov on sarnane. Me oleme justkui eri rongides, aga sihtkoht on üks.
Kui nüüd Londonis mängiti hiljaaegu esimest korda sümfooniat “Los Angeles”, siis seda dirigeerinud Esa-Pekka Salonen rääkis ühes raadiointervjuus, kuidas ta sõitis Helsingi taksos ja taksojuhiga kaasaegsest muusikast vesteldes ütles too, et tunneb minu muusikat ja et ta iseennast selles muusikas ära tunneb.”
“Pastacas rääkis veel, et et üheksa aasta eest, kui hakkas sündima ta tütar, oli ta just ostnud “Alina” plaadi. Tal oli plaat sünnitusmajas kaasas ja see mängis tillukeses CD-mängijas ka sünnitusruumis. Kui läks sünnituseks, ei jõudnud ta enam plaati kinni panna või vahetada ja tütar sündis “Für Alina” saatel. Ja sai seepärast nimeks Pihla Alina Teder.”
“Teate, see on nii südantliigutav,” naeratab klassik. “Ja ma pean ütlema, et selliseid asju on palju. Väga palju. Meil on isegi pilte pisikeste Alinadega. Ja vahel need lapsed, väikesed Alinad, tulevad juba kontserdile kuulama ja siis ma näen neid mõnikord. Eri maadest. Meie poja Michaeli tütre sünd oli ka Alina saatel.”
“Jah, ja sama on kuulda ansamblilt Mogwai. Nemad teevad muusikat žanris postrock. Postrock’i nimi on antud muusikale, mis on justkui rock-instrumentidega, rock-koosseisus mängitud klassikaline muusika. Ja selle briti ansambli juhtifiguur Stuart Braitwaithe on ühe oma kõigi aegade lemmikloona välja toonud “Für Alina”. Ja teatanud, et tema sõber – väga mitmeid stiile viljelenud multiinstrumentalist – David Pajo pani niisamuti oma tütrele selle loo järgi nime.”
“Kui kallid nad kõik on! Peaks nad kõik kokku lugema, et palju maailmas neid Alinasid ringi käib.”
“Järgmiseks briti rock-ansambel Radiohead, mille liikmed on tunnistanud, et nad on teie suured austajad. Näiteks bändi liige Jonny Greenwood kasutas elemente teie muusikast filmi “There Will Be Blood” soundtrack’i loomisel.”
“Ahaa. Kas see film oli ka kuskil festivalil? Paar aastat tagasi? Olen sellest lugenud, aga rohkemat ma ei tea. Filmi ma ei ole näinud.”
“Ja Radioheadi laulja Thom Yorke on öelnud sedasi: “Väga hea muusika, nagu näiteks Arvo Pärdi muusika, mõjub nii, nagu koputaks seinale ja seina tuleb auk, kust näeb uut maailma, mille olemasolust sa teadlik polnud.””
“Igatahes enne kui minu muusika üldse sündis, minu uus muusika, oli mul küll niisugune tunne, et ma pean nagu mingisugusest seinast või mäest läbi raiuma. Et sealpool seda seina on see muusika. Ja et ma veel ei näe seda, et ma pean tunneli sealt läbi saama – et ma pean õppima seda.
See on umbes, nagu elu otsib oma teed. Vaadake, isegi väike lilleke kasvab läbi asfaldi. Kust ta selle jõu võtab? Ja mis asi see kõik on? Aga selline idu on sees. Ja sel ajal, muusika otsimise ajal, olin ma selles idus.
Siin ei tohi valesti mõista. See ei ole mitte mingisugune maailmas enda maksmapanemine. Või karjääris läbilöömine. Ei. Me räägime siin kvaliteedist. Muusika substantsist, mida ma siis otsisin. Ja mis on selles mõttes elav, et ta võib vahel auku kukkuda ja siis peab sealt jälle välja ronima. Nii nagu elus kõik asjad käivad.”
“Siis PJ Harvey, inglanna. Tema looming on varem olnud rokkivam, ehk ka käredam, kuid oma viimase, märksa vaoshoituma ja hingestatuma albumi “White Chalk” ühe olulise mõjutajana tõi ta esile just teid. Ühtlasi on ta öelnud, et “Tabula Rasa” kuulamine on nii läbivõttev kogemus, et ta suudab seda vaid korra aastas kuulata.”
“See näitab, et see kontakt selle teosega ei ole enam muusika tasemel, ei ole enam muusika nauding, vaid läheb mingisuguse teise vaimse tegevuse sisse.
“Tabula Rasa” asjus kehtib see ka muusikute kohta väga täpselt. Seda on väga raske proovida, seda võib vaid mängida. Ja selle mängimine tähendab sellist kontsentratsiooni, milleks saab end kokku võtta vaid üks kord õhtul laval.
Ja meil oligi probleem enne esiettekannet. Kaks tundi enne esiettekannet oli absoluutne katastroof. Seda õpiti, seda “interpreteeriti”, seda otsiti. Keegi ei teadnud, mida sellega peale hakata. Tulime kontserdile nii, et olime valmis kõige jubedamaks. Ja siis hakkas see muusika äkki õitsema – selle pinge ja selle tõsiduse pärast, mida proovi ajal ei ole võimalik kogeda.”
“See on nii tugev ja võimas elamus...” poetan ma vahele.
“Ja see on ka nagu see eriline nähtus, et kui sa räägid inimesele võõrkeeles, keeles, mida see inimene ei oska, aga ta saab kõigest aru. Sellised asjad eksisteerivad maailmas. Kommunikatsioon toimub teisel tasandil, ja see tähendab, et kusagil, mingisugusel tasandil oleme me üks. See muusika, see koor on nagu muuseas seal vahel. Nagu eesriie mõnikord,” ütleb Arvo ja palub mul täpsustada PJ Harvey päritolu ja vanust.
Ma jätkan: “Siis selline ansambel nagu Sunn O))). Nende liikmed on väljendanud, et tunnevad teie vastu suurt huvi. Nad viljelevad muusikat, mida nimetatakse kas drone-metal’iks või doom-metal’iks...”
“Miks see metall seal alati on?” naeratab Arvo.
“Sest ta on tugev!” ütleb Nora.
“Jah. Ja nad esinevad munkade kostüümides. Kapuutsid peas. Nende muusika on hästi aeglane ja surisev. Plaati kuulates on tunne, nagu voolaks kuuma auru mööda põrandat tuppa. Sunn O))) viimase plaadi puhul võrreldi neid sageli Pärdiga.Üks autor isegi märkis, et nad on ära kasutanud tintinnabuli stiili tehnikat.”
“Seda peaks küll kuulama. Kas või väikese jupi.”
“Kuulame, aga ega sa ei tunne ära,” tähendab Nora Pärt.
“Mis siis! Seda parem, kui ei tunne,” naerab Arvo ja me astume muusikakeskuse juurde. Sunn O))) viimaselt albumilt pakun välja loo “Big Church”. Arvo vajutab pala mängima. See algab naiskooriga, kes justkui prooviks lendu tõusta. Arvo noogutab. 23. sekundil tuleb – vrõnnn-vrõnnn – sisse kitarride mürin, Arvo vaatab ringi ja naeratab taas. Lugu mängib umbes kolmanda minutini ja me võtame taas istet. “Midagi nagu on,” ütleb helilooja.
“Selline aeglane mürin ongi Sunn O))) peamine võte.”
“Ma saan aru. See paneb samuti aja seisma, aja suures tükis.”
Nüüd kõnelen ma imelühikestest sämplitest muusikat valmistavast Kanada microhouse-artistist Akufenist: “Temalt on muuhulgas küsitud, et kas ta sooviks Arvo Pärdi muusikat remiksida, ja ta kostis, et tema arvates ei ole Pärdi remiksimine üleüldse kohane ega vajalik.”
“Jah, huvitav, et ta selle peale tuli... Ega nemad ka...” osutab Arvo Sunn O))) plaadile. “Eks mõni koht on õnnestunum, mõni puhtam, selgem, aga kui nad ise hakkavad midagi analoogilist, midagi väga minuga sarnast pakkuma, siis läheb kõik sassi. Sest minul on omad reeglid, oma staatika. Nagu arhitektuuriski. Mõni maja seisab viltu, aga ta seisab, ja ta seisab niimoodi tugevalt. Ja kui hakata juhuslikult ise tunde järgi ehitama samasugust maja, siis ta kukub kokku.
Muidugi nad võivad seda teha. Siis ei ole sellel enam aga minuga mingit tegemist. Siis on ta teine substants.”
“Ja üks noor tõusev artist Inglismaalt, Raffertie,” jätkan ma elektroonilise tantsumuusika artistidega. “Ta on muusikat õppinud ja kirjutanud muuhulgas essee teie hilisemast loomingust, on uurinud harmooniaid, kompositsioonivõtteid, tintinnabuli stiili. Tema enda muusika on samal ajal aga lärmakas, kiire. See ei püsi paigal, see vinkleb ja vonkleb. Ta ütles, et teie muusika on midagi, mida peab intensiivselt isiklikult kogema. Ning alati teie muusikat kuulates avastab ta midagi seletamatut.”
“Iseendas,” kostab Pärt. “Iseendas. Seesama teema läbib kõiki neid ütlemisi. Igaüks tunneb ennast ära, midagi avaneb inimeses endas. Miski, mis on tema sees olemas. Ja siis on seal üks väike taskulambi tuli, mis hetkeks selle pisikese nurga valgustab.
Ka mina kirjutan muusikat ennast avastades. Ennast otsides. Ega ma teiste jaoks ei kirjuta. Aga eks see siis kajastub.
Ju me siis salaja armastame üksteist. Anonüümselt. See on väga ilus.”
“Jällegi üks inglane – Bill Drummond. Temal oli 80ndatel popkultuurihuligaanide rühmitus The KLF, kes olid ühed esimesed olulised sämplijad. Nad tegid ka muusika kõrval igasugu veidraid asju, põletasid kunstiaktsiooni käigus näiteks miljon naelsterlingit, mille olid muusikaga teeninud.”
“Kas neid vangi ei pandud selle eest? Venemaal oleks seda tehtud.”
“Ning Drummond on oma raamatus “17” kirjutanud, et ühel aastal, kui sattus kuulama P-tähega algavaid artiste, jõudis Arvo Pärdi loominguni, kelle muusikasse ta täielikult armus. Eriti koorimuusikasse. Ja see andis talle julguse ise koorimuusikat kirjutada, vähemasti oma fantaasiates.”
“Seesama huligaan või?” muigab Arvo. “Eks nagu sel plaadilgi, mida me kuulasime, selle esimesed katked – seal oli midagi tunda, midagi õhkas sealt – eks see koori kõla vast.”
“Berliini ansamblit Einstürzende Neubauten peetakse üheks industriaalmuusika alusepanijaks. Ka neil on album nimega “Tabula Rasa”, mille tõttu avastasid nad teie muusika. Tolle bändi liige Blixa Bargeld on tunnistanud, et üks nende lugu “The Garden” plaadilt “Ende Neu” on alateadlik austusavaldus teie muusikale. Blixa teatas veel, et jõid koos sõbraga ära pudeli absinti, kuulasid “Tabula Rasat” ja tundsid end seejuures täiesti selge ja klaarina.”
Arvole pakub see jälle rõõmu: “Süütud lapsed. Nad on süütud lapsed.”
“Samuti on Blixa Bargeld mänginud aastaid kitarri Austraaliast pärit kollektiivis Nick Cave & The Bad Seeds. See bänd teeb sellist pahaendelist ja sünget, teinekord isegi ähvardava olekuga baarimuusikat.
Ja Nick Cave kureeris aastal 1999 Londonis Meltdowni festivali, mille programmi lülitas ka teie muusikat. Cave’i ja Warren Ellise kirjutatud soundtracke võrreldud sageli Arvo Pärdi muusikaga. Näiteks hiljuti meiegi kinodes jooksnud filmi “Tee” peateema on sarnane “Alinaga”.”
“Jaa, neid “sarnaseid” soundtrack’e tuleb üsna tihti ette. Nagu mõni väike poiss, kes tuleb häbenedes ja mossitades: “Ma tegin pahandust, tegin pisut pahandust!” Nick Cave, seda nime olen ma kuulnud.”
“selline muusik nagu Jah Wobble. Ta oli stiili postpunk sünni juures, hiljem on peamiselt dub- ja maailmamuusikaga tegelenud, aga katsetanud ka klassikalise muusika vallas. Ta on öelnud, et teie muusika on justkui judinate, külmavärinate test.”
Ka see pakub jällegi Arvole rõõmu ja ta lausub: “Nad on elavad inimesed. Elava mõtlemise ja tunnetusega, sellepärast nad otsivad ja leiavad ka. Loominguline närv on pidev. Sisse lülitatud kogu aeg. Klassikalise muusika professionaalide hulgas võib-olla ei ole nii palju elu.
Siin Eestiski käis üks laulja, väga ilusa häälega laulja poiss. Kutsus mind kontserdile, aga ma ei olnud siis siin.”
“Rufus Wainwright?”
“Jah, tema. Internetist vaatasime. Jättis väga ilusa mulje.”
“Neid, kes on teid enda suure lemmikuna maininud, on lõpmatul hulgal. Ei jõuaks kõiki ära trükkidagi. Briti bänd Franz Ferdinand. Kanada Arcade Fire, kellega Michael on koostööd teinud. Islandi ansambel Sigur Rós, kes teeb sellist aegamisi kulgevat muusikat. Islandilt muidugi Björk...”
“Ta ju tahtis õppida minu juures, kui ta oli juba välja kujunenud kunstnik. Mina ei teadnud temast midagi, kui ta minu juurde tuli.
See oli 1990ndatel. Sõitsin autorikontserdile Islandile. Läksin hotelli ja juba toas telefon heliseb. Räägiks justkui üks poiss: “Tahan teiega kokku saada, teile midagi näidata.” Selliseid asju juhtub minul tihtipeale.
Küsisin: “Kas lindi peal on ka midagi või kassetil?” “Jah, on küll.” Ütlesin, et mul hakkab proov paari tunni pärast, et tulgu sinna ja andku mulle üle.
Ja oligi niimoodi. Proovil tuleb mu ette järsku üks värviline inimene. Ma ei olnud kuulnud Björki nime ega midagi ja küsisin: “Kas see, mida te kirjutate, on popmuusika?” Ta vastas, et nojah, niimoodi nad räägivad. Ta oli väga tagasihoidlik. Ma tänasin, panin plaadi taskusse ja ütlesin, et kui ta tahab proovile tulla, siis võib istuda seal.
Mina kõnnin ringi saalis, proov käib, ja kogu aeg inimesed orkestrist vaatavad saali. Mängivad ja vaatavad saali. Ma ei saanud aru, mis seal toimub. Nad vaatasid rahvuskangelast Björki. Et mis tema seal teeb?
Kui ma hotellituppa tagasi läksin, oli mul seal pikk-pikk faksirull. Björk oli käsitsi kirjutanud. Justkui mõnele sõbrale. Sellest, mida ta seal proovis kuulis, mida ta siis tundis ja mida ta sellest muusikast üldse arvab. Ja mis soovid tal on, et ta sooviks minult õppida, ja kirjutas, et lendab järgmisel hommikul ära. Ka mina pidin järgmisel hommikul lendama ja siis hakkasin teda lennujaamas otsima. Lennuväli oli võrdlemisi tühi, sest oli nii vara hommikul. Ma isegi ei teadnud, millisele lennule ta läheb, kuhu ta lendab, aga püüdsin teda leida, see oli täiesti asjatu.
Mõned aastad hiljem tegi ta minuga intervjuu. Channel 4-le. Mille järel ta rääkis, et ta sooviks, et ma arranžeeriks talle midagi. Nägin tõeliselt, kes ta on, ja kuulsin tema muusikat. Plaati, millel ta on kimonos. Olen isegi filmi näinud. See on tõeline kunst. Milline huvitav inimene. Milline sära. Igas intonatsioonis, igas silbis.”
“Björk pidi ju ka Nigulistes üles astuma ühe teie teose ettekandmisel.”
“Jah. Mul oli üks tellimustöö rahvusvaheliseks noorte kooride kokkutulekuks Islandil ja sellele järgnevale ringreisule mööda pühasid kohti, palverännuteid läbi Euroopa, Bergenist Compostelani, läbi Tallinna. Kirjutasin selleks loo pealkirjaga “... which was the Son of...”. Võtsin Piiblist Kristuse sugupuu teksti ja võtsin just sellepärast, et olin enne käinud Islandil ja seal kogesin, kuidas islandlased oskavad hinnata oma perede sugupuud ja sedasugu väärtusi.
Ja Björk pidi laulma seal soolopartiid. Aga just sellel ajal oli ta filmiga, kus ta muusika kirjutas ja näitles, seotud ja midagi tema elus muutus, nii et ta astus viimasel hetkel sellest välja. Ning sellepärast ei jõudnud ta ka meieni Tallinna.”
“Jaapani post-rock ansambli Mono liige Taka on öelnud, et Eestis esinemine on tema jaoks väga eriline – nad on käinud siin mängimas kahel korral – just sellepärast, et Eestist on pärit Arvo Pärt.”
“Küll on liigutavad lood! Mul oli see seni täiesti tundmatu maailm ja ta paneb mind nii mõnegi asja üle mõtlema. Aitäh teile.”
Arvo Pärdi sõbrad
? Londoni ekstsentriline bassmuusika-artist Zomby, kelle reivimuusikat on võrreldud ka klassikalise muusikaga, on öelnud ajakirjale The Fader, et sooviks Arvo Pärdiga koostööd teha. Pärdi teostest on katkeid sämplinud Mehhiko minimalistliku elektroonika tegija Murcof. Elektroonikutest on eestlast oma eeskuju ja suure lemmikuna nimetanud muu hulgas minimal techno viljeleja Pantha du Prince Saksamaalt, leftfield-elektroonik Marsen Jules samuti Saksamaalt, briti drum’n’bass-tandem SpringHeel Jack. Niisamuti William Orbit, kes olevat aastaid tagasi soovinud välja anda plaaditäie Pärdi töötlusi.
? Metal’i valdkonnast on Pärti esile toonud Norra black metal’i bänd Enslaved, Kanada folk/doom-grupp Agalloch, unistusest koos Pärdiga muusikat teha on rääkinud California doom-grupp Neurosis.
? Peter Gabriel nimetas tänavuse cover’ite plaadi üheks mõjutajaks Arvo Pärti. Indi-ansambli A Sunny Day In Glasgow viimase albumi avab 10sekundiline hommage Pärdile. Islandi ansambel Sigur Rós on kontsertide eel lasknud mängida “Für Alinal”. Inglise progebändi Porcupine Tree liider Steve Wilson on öelnud, et Pärdi varased teosed on ületamatud. Pärti on esile tõstnud veel Matt Johnson (The The), Kleerup, M83, Benoit Pioulard, Nancy Elizabeth, Ed Harcourt jne.
? Eksperimentaalse muusika maailmast on Pärti esile tõstnud Texase duo Stars of the Lid, inglise industriaal-katsetajad Coil, inglane Nurse With Wound. Samuti Norra future-pop-bänd Apoptygma Berzerk.
? Eestis: Erko Niit, Tuuli Taul, Beggars Farm, Opium Flirt, Andres Lõo, Peedu Kass jpt.
