El Guincho “Pop Negro”
Kaks aastat tagasi olin totaalselt El Guincho (Kanaaridelt pärit noormees Pablo Diaz-Reixa) päikeselise albumi “Alegranza!” mõju all. Samamoodi nagu tema kordab oma muusikas pisikesi sämplijuppe, kuulasin mina järjest lugu “Kalise” ja hõikusin kaasa fraase nagu “Alana Alana oh! Alana Alana eh!” jne. Kahjuks ei räägi ma hispaania keelt… Kuigi maitsed on “Pop Negrol” peaaegu samad mis El Guincho eelmisel plaadil (elektrooniline tropicalia, afrobiit, ladina rütmid, rannad, bikiinid ja jalgpall), ei ole ta ennast kordama jäänud. Uus plaat on pisut vaoshoitum, kihte ja kordusi on vähemaks võetud. Produktsioon on selgem, laulude ülesehitus traditsioonilisem (kuid siiski vingerdav) ning vokaal julgem. Diaz-Reixa südames on 70ndate, 80ndate ja 90ndate alguse popmuusika ja siin plaadil on ta püüdnud tabada tollal kasutusel olnud produktsiooninippe ning neid oma muusikasse üle kanda. Juba plaadi esimene lugu “Bombay” raputab puusad lahti, trummi mats ja sünteetiline plaks panevad ise keha liikuma. Minu jaoks on see täitsa uus ja nakatav saundide mikstuur, tuleb karnevali vooluga kaasa minna. Siit peegeldub hingekosutav troopiline kliima, palmid ja papagoide valvas pilk. Aga kuidas on kõige sellega seotud plaadikaanel vedelev kaheksajalg? Ja kas te “Bombay” videot ikka olete näinud? “Uuuh-uuuh-uuuu!” – 7
