Sokid on uus lips ehk peaministri valusalt sinised sokid
Meestesokid on seisnud terve igaviku rõivaesemete hierarhia madalaimal positsioonil. Sokid on olnud midagi labast, mittetähtsat, naeruväärset, nii vaimselt kui füüsiliselt ebahügieenilist, põhimõtteliselt põlatut. Sokkide reputatsioon on olnud isegi nigelam kui aluskitel. Viimastega seostub vähemalt midagi erootilist, olles viimaseks peatuseks enne täielikku alastiolekut. Isegi meesstripparid kannavad väga harva sokke. Rikub ju sokkide kohmetu jalast kiskumine kogu sensuaalse rütmi.
Nii on mehed kandnud justkui "nähtamatuid" sokke. Musti, tumesiniseid, tumehalle. Selliseid, mis sulanduksid üldisesse tumedasse fooni pükste ja kingadega ega annaks signaalipoissigi, et mehel sokid jalas oleks. Jututeemana on nad vaid osa noorukite omavahelisest rämedast huumorist riietusruumis pärast kehalise kasvatuse tundi. Ainult 80ndatel vilksatas sokkidele pisuke tähetund, kui riigipiirid avanesid ja Läänest jõudsid moekamete meeste jalgade otsa valged sokid. See iivake moevool naerdi aga kategooriliselt välja.