Siim Kallas: Sõda ja raha
Eks me ole natuke äsja lõppenud Lennart Meri konverentsi mõju all. Au ja kiitus neile, kes ühest algatusest on välja vedanud kõrgetasemelise ja jätkusuutliku rahvusvahelise arutlemissündmuse. See ei ole lihtne töö.
Selleaastase konverentsi peateema oli kahtlemata tänane Venemaa, tema ettearvamatus, tema paranoia, tema ohtlikkus. Hiljuti lugesin Vene ajakirjandusest suurt artiklit, mille autor kirjutab uhkusega Venemaa relvastumisprogrammist. Artikkel lõpeb pisut ootamatu lõiguga. Üle jõu käinud relvastusprogramm, võidurelvastumine Ameerikaga viis Nõukogude majanduse kokkuvarisemiseni, nendib autor.
Tõepoolest, Nõukogude Liidu eelarves oli kaitsekulutuste osa stabiilselt 17% – väidetavalt väiksem kui Ühendriikides. Muidugi oli see puhas vale. Nõukogude Liidu eelarves oli rahvamajanduse rahastamise peatükkide all nn vosmjorka, kaheksa ministeeriumi, mis tootsid relvastust. Kõige kuulsam ja suurem oli Kesk-eri Masinaehituse Ministeerium, mille ettevõtted valmistasid muu hulgas aatomirelva. Nende ministeeriumide rahastamisele kulus vähemalt 70% riigieelarvest. Ühes kõnes ütles Mihhail Gorbatšov, et 80% nõukogude masinaehitusest on sõjatööstus. Lõpuks ei pidanud majandus enam vastu, kuigi üks Venemaa presidendi lähikondne väitis alles hiljuti, et nõukogude majandus oli heal järjel. Ainult see neetud Ameerika…
Tänase Venemaa relvastusprogrammis olevat kahe uue aatomiallveelaeva tellimine. Miljard dollarit tükk? 1000 km korralikku autoteed. Lisaks hirmkallid ballistilised raketid jne. Venemaa tehniline mahajäämus teeb uue relvastuse veel kallimaks. Näiteks sama võimsusega Vene lennukimootorid on palju raskemad ja võtavad rohkem kütust. Lääne lennukitega sama tegevusraadiuse ja kiiruse saavutamine on märksa kulukam. Tsiviillennukite juhtimisseadmed tulevad üldse Prantsusmaalt. Teise maailmasõja ajal kasutasid nõukogude väed optikat, sihtimisseadmeid ja muid keerukaid tehnilisi seadmeid, mida nad olid ostnud Saksamaalt Hitleri-Stalini pakti alusel…
Vanasti olid relvastust arendavad spetsialistid Nõukogude Liidus suletud vanglataolistesse linnadesse ja asutustesse, kus nende aineliste vajaduste eest korralikult hoolitseti. Täna on selle ala spetsialistid nõutud kaup maailmaturul. Neile tuleb palju maksta, et neid enda juures pidada. Seegi pole Venemaa jaoks lihtne ülesanne.
Eelöeldust tuleneb üks mõte. Kui lääneriigid (Eesti sealhulgas) suurendaksid oluliselt kaitsekulutusi ja investeeriksid ultramoodsa relvastuse arendamisse, oleks see agressiivse Venemaa jaoks tõsine probleem, mille mõju ei ole väiksem kui kehtestatud majandussanktsioonidel.
Uued relvastusprogrammid teeksid palju inimesi ja ettevõtteid õnnelikuks. Euroopas on sadu, võib-olla tuhandeid kõrgtehnoloogia ettevõtteid, kes on oma ala liidrid maailmas. Suured tehnilised uuendused on enamasti pärit sõjatehnika vajadustest. Arvutid tulid kõigepealt kasutusse õhukaitses. Reaktiivmootorid pandi kõigepealt sõjalennukitele. GPS on USA riigikaitse osa. Ka Eestis oleks nii mõndagi, mida lääneleer saaks kaitse vajadusteks toota ja arendada. Kübertehnoloogia, piloodita lennumasinad, väikesed sõjalaevad, et vaenlase allveelaevu eemale peletada…
2% sisemajanduse koguproduktist kaitsekuludeks on tegelikult üsna vähe. Kriitilistel aegadel, sealhulgas külma sõja aastatel, rahastati riigikaitset lääneriikides palju rohkem. Lihtne arvutus näitab, et kui Venemaa tahab relvastuse alal läänega samal tasemel püsida, peab ta kulutusi tegema samal tasemel. Isegi 2% Läänes tähendab ju 50% Venemaal. See muidugi on liiga lihtne käsitlus. Aga igal juhul on see – nagu ütles Vene koomik Arkadi Raikin ühes naljaloos – sumasšedšije dengi (tõlkes hull raha).
Venemaa on relvastuse võidujooksu alati kaotanud, mitte ainult nõukogude ajal, vaid ka I maailmasõja eel.
