Heili Sepp: Ajaloost, mälust ja märkidest
Millist Eesti ajaloo suurmonumenti juhatati sisse järgmiste sõnadega: „Kahtlemata eesti rahvas tahab kõrgeks pidada oma ajaloolist suursihti – täielise iseseisvuse, s.o ka majandusliku ja vaimse taotlemist. Sel juhul kahekordne tähtpäev kohustab meid konkretiseerima seda iseseisvustungi.“
Ei tea? Olgu, teine vihje – just seda „rahvuslikku tõusupuhangut“ arvati kaasaegset sugupõlve vajavat tungivamalt kui kunagi enne, sest on mitmeid näiteid „meie rahvushinge masendavast negatiivsest sugestioonist“. Enamgi veel: „rahvuslik enesealavääristamise kompleks võõraste väärmõjude, ideoloogia ja rahvusele vaenuliku usu mõjul on kujunenud raskeks üldrahvuslikuks hingehaiguseks. [–] Avaneb lai söödamaa viimasepäeva kuulutajatele ja teistele rahva sõgestajatele. Sellest hädast pääsemiseks on tarvis võimsat aktsiooni, kogu rahvusliku mentaliteedi hoogsat eneseteostamist.“
Ei, eelmainitud aktsiooni all ei ole peetud silmas Okupatsioonide muuseumi ümberkujundamist Vabamuks, mis „inspireeriks, kaasaks ja innustaks“. Tegemist on ühe vanema ettevõtmisega, mida kannustas samuti positiivse mõtlemise ind.