Marta Stratskas: Tahaks ainult sõita ja sõita
Näitus jääb avatuks 8. märtsini ja kus välja pandud suuremõõtmelistel maalidel tegeleb kunstnik armastuse, sakraalsuse ja lapsepõlve ning kodu temaatikaga. Vaadake ka www.martastratskas.com.
Mets
Lapsena loetud muinasjuttudest mäletan, et kõige põnevamad, ohtlikumad ning erutavamad olukorrad toimusid ikka metsas. Mets oli koht, mille läbimise järel võis tegelane ennast karastunud kangelaseks pidada. Metsas olid kurjad vaimud, nõiad ja muud koletised. Kuid olid ka head haldjad ja puuvaimud. Läbi metsa minnes pidi peategelane olema vapper ja julge, sealt elusana väljudes oli ta võitja.
Eestis mere ääres olemine nõuab reeglina hoopis teistsugust meelestatust kui mõnel soojal maal. Siiski tähistab Eestimaa rand minu jaoks teatavat vabadust ning lõpmatust. Eriti tore on seal viibida tormide aegu, siis kui lained ähvardavalt lähenevad ning tuul puhub nii kõvasti, et puhastab pea üleliigsest prügist.
Berliin
Linn, mis on minu jaoks kui teine kodu. Linn, mis on avar, avatud, võimas ning vaba. Linn, kus on parim üksi jalutada mööda lõputuid tänavaid, milles on omakorda peidus palju kunsti, ronitaimi, huvitavaid söögikohti ja muid üllatusi.
Ühest kohast teise saamine
Sõita autoga mööda lõputuid teid. Vaadates aknast mööduvat maastiku, metsi, põlde ja maju. Tunda kerget bensiinilõhna. Näha, kuidas taevas pimeneb. Tunda surisevat, liikuvat automootorit. Nagu Vennaskonna loos „Disko“. See tunne kui ei tahagi kunagi kohale jõuda. Tahaks ainult sõita ja sõita.
