Artikkel ilmus erilehes "Eesti parimad ettevõtted 2018". Robin Saluots pärjati "Ettevõtluse auhind 2018" konkursil tiitliga "Noor ettevõtja 2018".
Ei juhtu just tihti, et firma kõige noorem töötaja on selle asutaja ja tegevjuht. Vaatamata sellele, et Robin on kasvatanud habeme, mis tema visuaalset vanust tõstab, õhkub temast praegugi nooruslikku elujõudu. Seda, et tegemist pole aastakümneid ärimaailmas tiirelnud mehega reedavad ka tema ülemisi kihvasid ehtivad hambaklambrid.
Igipõlisest põllumeeste perekonnast Tartumaalt pärit Robin on viimase kahe aastaga koolipoisist ärimeheks saanud. Praegu juhib rahvusvahelist ettevõtet ning annab tööd enam kui 40 inimesele üle Euroopa. „Sellist asja, et asi nii kiiresti käima läheb, poleks osanud ennustada. Eesmärk oli kaks korda väiksem. Kindlasti lootsime ja püüdlesime sinna poole, aga et nii kiiresti käima läheb, seda poleks uskunud,” ütleb Robin, meenutades firma algusaegu.
Aga alustame kohe päris otsast. Ajast, mil Tiigrihüppe programmi käigus jõudis Robini koju arvuti. „Mul vanaisa sai selle. Et põllumajandusega tegelevad inimesed puutuvad kokku ka IT-ga, see on nii ainult väga väikestes riikides. Selles suhtes vedas, et me oleme Eestis.”
Ligipääs internetile avas Robini jaoks palju uksi. Juba maast madalast tekkis tal huvi aktsiate vastu. „Mul oli kunagi 100 krooni. Ja siis ma vaatasin Hansapanga aktsiaid ja lootsin, et see aktsia hind alla 100 krooni läheb. Ma ei käinud siis isegi vist veel koolis!” Kuigi huvi ärimaailma vastu oli olemas, olid poisikluti mõtted siiski veel mujal. „Mulle on alati ettevõtlus meeldinud, aga poisina tahtsin ma tegelikult ikka jalgpalluriks saada.”
Kooli ajal keskenduski Robin peamiselt jalgpallile, esindades Tartu Tammekat. Võimalusel aitas ta ka isa ja vanaisa põllutöödel. „Elu esimene töö oli kraavi kaevamine. Siis sain isalt ametikõrgendust ja hakkasin kuivatis vilja kuivatama. Vahel sõitsin traktoriga ka.”
Keskkoolis asutas Robin koos kahe klassikaaslasega oma esimese ettevõtte – teadusteatri Kolm Põrsakest, mis pärjati 2014. aastal Euroopa parima õpilasfirma tiitliga. „See oli lihtsalt kooliprojekt, kuid sellega tekkis mõistmine, et ettevõtlusega saab maailma muuta. Me tegelesime sellega, et tekitada lastes huvi keemia ja füüsika vastu. Lõpuks saavutasime selle, et lapsed oma elu kõige lemmikumal päeval, sünnipäeval, kutsusid külla teadusetegijad.”
Põrsakeste projekt hakkas üha enam Robini aega hõivama ja ühel hetkel otsustas ta jalgpalluriks saamisest loobuda. „Ma vaatasin, et jalkat ja äri ei saa koos teha. Ma ei tahtnud jalgpalli kehvasti ka mängida ja keskendusin Kolmele Põrsakesele. Nad tegutsevad ikka. Eelmisel aastal käis igal nädalal nende teadusringis 1000 last ja 10 000 last nägid nende etendusi. Aga mina sellega igapäevaselt ei tegele. Teised teevad edasi.”
Pärast keskkooli lõppu asus Robin Tartu ülikooli infotehnoloogiat õppima. „Mu eesmärk polnud saada mitte IT-meheks, vaid suuta nendest teemadest aru saada. Ma nägin kui palju arvutid mõjutavad maailma. Pärast aastat Tartus õppisin ma Tallinnas EBSis pool aastat rahvusvahelist ärijuhtimist, aga tulin ka sealt ära.” Vahepeal loodud eAgronom oli hõivanud noormehe elust nii suure hulga aega, et ülikoolis jätkamine polnud enam võimalik.
Äri algas soovist korrastada isa põldusid
„Kõik algas nii, et mu isa ettevõttes oli mingi kümme Exceli tabelit ja mina olin see kutt, kes pidi neid haldama. Andmeid ühest tabelist teise tõstma. Isal tuli uus mõte, et muudaks midagi ja siis mina muudkui muutsin. Õnneks olin ma ülikoolis juba Javat õppinud ja sain isa ettevõte jaoks ise programmi vaikselt kirjutama hakata. Teised põllumehed nägid ja isalt hakati uurima, et kust sai.”
Esimesese programmi, eAgronomi alge tegi Robin ise. „See koodirida teeb tipp-programmeerijatele praegu kõvasti nalja.” Robini õnneks olid tal aga sõbrad, kelle jaoks keeruliste koodiridade kirjutamine oli elukutse. Ta kaasas plaani Stenver Jerkku, kes töötas toona ühes USA IT-firmas arendustiimi juhina ja Kristjan-Julius Jaaki, kes oli hariduselt nii IT-mees kui ka psühholoog. Kolmekesi asuti eAgronomi toodet välja töötama.
Kolm noormeest suhtusid praktiliselt võimatuna näivasse ülesandesse, luua kahekümne päevaga programm ja leida sellele ostjad, kui kõigest väikesesse takistusse. „Me pole iialgi mõelnud allaandmisele. Aga eks raske on ikka olnud. Alguses ei saanud rahapatakaga vastu pead panna ja meil oli 20 päeva, et saada välja toode ja esimesed kliendid. Oma säästud, mis meil olid, panime kõik mängu. Võib-olla ühe kuu oleks veel saanud süüa osta. Isa õnneks aitas ka. Esimese 15 päeva jooksul võtsime juba esimesed inimesed tööle.”
Poistel läks õnneks ja nende hullumeelne plaan õnnestus. Kahekümne päevaga saadigi toode valmis ja kohe tulid ka esimesed kliendid. Kuid mis kõige tähtsam, suudeti veenda investoreid endasse panustama. „Esimesel osanike koosolekul, kuhu tulid kõik investorid, kingiti meile maal, kus oli kirjas, et julge pealehakkamine on pool võitu. See on olnud kindlasti meil algusest peale ja hästi oluline.”
eAgronoom lihtsustab põllumehe elu. See peab põlluraamatut, haldab ladu, korraldab logistikat, teeb keerulisi arvutusi ning järgib isegi PRIA toetuste reegleid.
Rakenduse klientide hulk hakkas kohe algusest pöörasel kiirusel kasvama. Kuue kuuga kasutas nende rakendust juba 60 protsenti Eesti teraviljatootjatest. Praegu seda aega meenutades ütleb Robin, et sellist edu neist keegi ennustada ei osanud. Nii kaugele plaaniti jõuda alles oluliselt kaugema aja pärast. Tema häälest on tunda küll uhkust, kuid peamise põhjusena, miks nii hästi on läinud, toob ta korduvalt esile oma kaastöötajaid.
Eesti turu kontrollimine eAgronomi ei rahuldanud
2017. aasta kevadel, umbes pool aastat pärast eAgronomiga alustamist, jäi Eesti väikeseks ja pilgud pöörati välismaa poole. „Saime aru, et tuleb kiiresti liikuda. Kohe kui Eestis asja korralikult käima saime, liikusime edasi. Meie eesmärk on saada kogu maailma põllumehed seda kasutama.”
Ka piiride taga ei läinud kõik probleemideta. „Programmi tõlkimine oli lihtne, aga tootel on umbes 5 protsenti, mis iga riigi jaoks peab olema erinev, kuna riiklikud raportid on erinevad ja mõned asjad veel.”
Riike võeti ette järjest. Esmalt Läti, siis Leedu, siis Poola. „Tahtsime võtta neid riike, kus saaks pigem kiiremini asjad käima ja oleks vähem bürokraatiat. Oli riike, kuhu me ei läinud liiga suure korruptsiooni pärast. Näiteks Slovakkia. Neile tehtav programm oleks pidanud sisaldama seda, et nad saaksid hästi lihtsasti kanda raha igasugustele riigiametnikele, kes neid kontrollivad.”
Robin peab välismaale minemist ainuõigeks sammuks ja räägib, et see on olnud meeldiv kogemus ka isiklikus plaanis. „Mulle meeldib kohtuda põllumeestega erinevates riikides. Teised inimesed käivad vabal ajal maal sõpradega puhkamas. Mina teen seda töö ajal. Külastan põlumehi, söön nendega õhtust ja arutan, kuidas plaane ellu viia.”
Praeagu töötab firma Tartu esinduses igapäevaselt umbes kaks kolmandikku firma neljakümnest töötajast. Lisaks on esindus ka Poznanis, kus viibib praegu suurema osa ajast ka Robin.
„Poola on suuruselt teine teraviljakasvataja Euroopas. Praegu oleme peamiselt fookustunud Eestile, Lätile, Poolale ja Tšehhile. Kliente on ka mujal, aga need on pigem testriigid. Mõnes riigis pole isegi inimest. Tartus istuvad meil klienditoe tiimi inimesed Lätist, Poolast ja Tšehhist, kes põllumehi telefoni teel aitavad. Mõne kliendi jaoks on eAgronom elu esimene asi, mida arvutis kasutatud. Me peame neid suutma toetada nende emakeeles, kohe kui nad meile helistavad.”
Praegu haldab eAgronom umbes 700 000 hektarit põlde. See on umbes 15 protsenti Eesti pindalast. Huvi nende vastu on suur kõikjal, kuhu minnakse, ja uuritakse ka mujalt. „Praegune fookus on Euroopa Liit. Ja siis edasi kogu maailm. Hetkel uurime, kas oleks mõistlikum liikuda edasi ida või lääne poole.”