„Parimad aastad me elus“ - laskem nostalgial võimust võtta
Kohal olid nii režissöör Claude Lelouch (82) kui peaosalised Anouk Aimée (87) ja Jean-Louis Trintignant (89) ning saalitäis inimesi avaldas neile austust püsti aplodeerides ja „Mehe ja naise“ igikummitavat tunnusmeloodiat kaasa lauldes.
Kui püüda vaadata seda linateost objektiivselt kui lihtsalt 53 aasta jooksul toimuva triloogia kolmandat osa – kinoklassikasse kuuluv „Mees ja naine“ esilinastus 1966 ning ebaõnnestunuks peetav „Mees ja naine 20 aastat hiljem“ aastal 1986 –, siis jah, tegu ei ole mingi erilise meistriteosega. Film on natuke hõre, kerge ja lihtsakoeline (mitte et „Mees ja naine“ ise mingi eriline sügavkünd oleks olnud), lappab ja laseb kohati liugu ülipopulaarse esimese osa peal. (Kui seda võrrelda näiteks Linklateri „Before“-triloogiaga, siis jääb Lelouch kindlasti sisulise poole pealt kaotajaks.) Aga. Kuna kolmiku kujul on tegu selliste ikoonidega (ei saa jätta mainimata – see on lihtsalt ebamaine, kui ilusad olid Trintignant ja Aimée ja kui haarav on neid ja nende ekraanikeemiat vaadata ka nüüd) ning sedavõrd väärikate ja armastatud inimestega, siis rikub ratsionaalne lähenemine ja võrdlemine filmikogemuse ära.
„Parimaid aastaid me elus“ peaksid vaatama need, kes „Meest ja naist“ vaatamas käisid, kui nad noored olid, et lasta magusal sentimentaalsusel ja nukral nostalgial enda üle võimust võtta, et nautida nõretavat romantikat ja kuulata ilusat muusikat – see ongi selle filmi peamine ülesanne. Ja teistel pole ausalt öeldes siinkohal eriti õigust midagi kobiseda.
Kinodes alates 19. veebruarist.
