Kullakaevajast vanadaam istus härrale nii pähe, et see vähihaigele pojale enam midagi pärandada ei saanud

Ärge tehke ühistestamenti! Seda enam tagasi pöörata ei saa.

Teha ei ole siin midagi, ütleb naine, kes selle loo meile räägib.

Seaduse vastu pole keegi eksinud. Juriidiliselt on kõik korrektne.

Aga olgu see kõigile õpetuseks. Sest võib juhtuda, et su raha ja su varanatuke meeldib mõnele hoopis rohkem kui sa ise.

Ja nüüd algab lugu.

Me abiellusime sügaval nõukaajal 1955. Heino oli jätnud pooleli õpingud Tallinna Polütehnilises Instituudis (Tallinna Tehnikaülikoolis) ja läinud tööle Tallinnfilmi.

Mina olin lõpetanud Tallinna Meditsiinilise Keskkooli ja asunud ametisse Tallinna Keskhaigla sünnitusosakonda.

Mu isa ostis meile Kopliranda toa ja köögi, mis pärast esimese poja sündi 1957. aastal kohe kitsaks jäi. Heino leidis Eesti-aegse eramaja Nõmmel, kus elas mitu vene peret. Üks neist kavatses tagasi Venemaale kolida ja Heino kauples korteri meile. 50 000 rubla polnud lihtne kokku saada. Käiku läksid Heino lapsepõlvekodu Viljandis ja meie Kopli kodu eest saadud raha. Ja asusimegi Nõmmele elama.

Heino sai töökohalt autoostuloa. Jälle panime viimase raha mängu, ise laenasin sugulastelt ja sõbrannadelt, isalt sain 1000 rubla juurde, mis jäi tagasi maksmata, sest varsti isa suri. Parem, kui see auto oleks ostmata jäänud, sest auto tõttu oli Heino nüüd daamide hulgas hinnas.