Taylor Swifti uue albumi puhul on minu jaoks kõige huvitavam see, mida tõenäoliselt teada ei saagi, juhul, kui mõni Swifti uurija aastate pärast tema loometöö telgitaguseid läbi valgustavat raamatut ei kirjuta. Nimelt see, kuidas Taylor Swifti jaoks töötavas peakontoris otsustati just selllisel ajahetkel just selline plaat. Kuidas jõuti arusaamiseni, et nüüd anname - st annab Taylor - välja indi plaadi, teeb albumitäie popfolk-ballaade. Mis on olnud need strateegilised detailid kogu selles kavas.

"folklore'i" saamist esitletakse kui midagi väga spontaanset, juhuslikku palangut. Taylor istus karantiinivangis, tuli peale metsik loomepuhang ning viiside ja sõnade vool enne ei lõppenud, kui plaat valmis sai. Ning siis see plaat juhuse ja tuju tahtel ka ilmus. Üllatusväljalaskena (üllatusplaadid on popitööstuses albumid, mille ilmumisele ei eelne pikka promomise ja õrritamisekampaaniat, nad ilmuvad ootamatult, järsku, üleöö).