Meloodilised iluaiad loodeliste müramüüride vahel

Wolfredt „Tides“
8/10

Wolfredt „Tides“

Moment Of Collapse / Somewherecold

8/10

Peaaegu iga rokkbänd, mille stiilimääratluse ette käib liide „post-“, on vaikimisi intellektuaal-pretensioonikas; kui muusika on lisaks instrumentaalne, võib juba julgelt ennustada, et pretensiooni on selles rohkem kui nauditavat sisu. Eesti tõenäoliselt kõige sagedamini valesti kirjutatava nimega ansambli Wolfredt ja nende kolmanda kauamängiva „Tides“ tunnustuseks tuleb nentida, et Margus Voolpriit (kitarr) ja kaaslased sellist pettumust ei valmista, vaid kannavad pretensiooni auga välja. Wolfredt teeb, mida lubab – keedab shoegaze’ist, tumedast ambient’ist ja post-­metal’ist voogavat ürgpuljongit ning rajab katartiliselt tornitsevaid müravalle ümber hõrkhelgete kitarrimeloodia-puhkealade. Žanrit, mis vaat et uhkeldab iseloomustusega „igav“, on maru keeruline teha kolmveerand tundi järjest nii, et pidevalt on huvitav; Wolfredt saab tänavusel kauamängival sellega paremini hakkama kui omal ajal Minsk. Selles veendumiseks piisab tutvumisest pealt seitsme minuti pikkuse helieeposega „The Forgotten Man“, mis ei lakkaks üllatamast ka siis, kui sellesse poleks pikitud Indrek Koffi trompeti- ja Madis Aesma trombooni-üllatusmune.

Kõige selle juures ei muutu Wolfredti looming peaaegu hetkekski kõledaks – ehkki võib siin-seal, näiteks palas „Moebius Strip“, mõõdukalt hinge kriipida. Postrokile tüüpilise troostituse asemel nõristab „Tides“ maitsekalt tasakaalukat positivismi, järelemõtlikku lohutust, mida meeletus (muusika)maailmas viimasel ajal liigagi harva kohtame. Värske Wolfredt on oivaline äratusmuusika, kuna kombinatsioonis kõrvu paitava professionaalse helirežiiga teeb „Tidesi“ läbikuulamine varahommikul terveks päevaks tuju heaks. Palun veel!