Mis tunne on tappa päriselt? Mis tunne on karta päriselt?

True crime ehk päriselt toimunud eriti raskete kuritegude põhjal valminud teosed on üks kõige kiiremini kasvavaid tele- ja kirjandusžanre, kirjutab Tauno Vahter.

Krimiromaanide ja -sarjade populaarsus ei üllata enam ammu kedagi. Tundub, et praeguseks ajaks on krimiteema leidnud oma tee iga vanusegrupi ning isiksusetüübi juurde. Eesti keeleski ilmub kümneid igas vanuses lastele suunatud krimiromaanide sarju. Mahlakaid mõrvu miksitakse kokku naistekate või kokaraamatutega; natuke jõhkramad vereplärtsakad lendavad näiliselt meestele suunatud raamatutes; tapaballetti tantsitakse ka magedamat reisijuhti meenutaval kombel igas suuremas kuurordipiirkonnas. Üks kõige kiiremini kasvavaid alažanre on vanurikrimi, kus hall- ja kulupead hubasemas keskkonnas üksteist mättasse löövad ja mõrvu lahendavad.

Krimi ei ole enam ammu üksnes kollase ja ülimalt kommertsliku varjundiga. Näiteks ka meie riigitelevisioon on triiki täis peamiselt nn hubaseid mõrvu ja teisalt Euroopa perifeerias aset leidvaid üsna depressiivse varjundiga krimisarju. Kuigi neist võib panna kergelt kukalt kratsima hubaste mõrvade (cozy crime) žanr, kuhu kuuluvad sarjad on tõesti peaaegu lastesaatelikult hubaseks muudetud väsinud meelte jaoks, mis vaikselt nädalavahetusse tiksuvad, on viimastel aastatel tõeliselt hoogu kogunud nähtus hoopis mitmetahulisem – need on sarjad, filmid, raamatud ja podcast’id tegelikult toimunud kuritegudest, üldnimetusega true crime. Ja võite olla kindlad, et kui mõnest tõeliselt toimunud kuriteost hakatakse juba sarja või filmi tegema, siis selle olemuses pole mitte midagi hubast.