„Aadu tuli meile neli aastat tagasi. Sõitsin pinginaaber Kikiga Pariisi sünnipäeva tähistama – aga loodus tühja kohta ei salli ja hommikuks oli mehele Joelile seltsiks koduterrassile tekkinud mingi puhevil sulekera, pesast alla lükatud varesepoeg. Konutas terrassinurgas mitu päeva, ei kavatsenudki lahkuda.

Jäigi meile elama. Ja tundus, et lennata ta ei oska. Panime talle nimeks Aadu Pusapall.

Helistasime Eesti Metsloomaühingusse, et mis me temaga nüüd teeme. Sealt öeldi, et vareseid ei taha mitte keegi, ka mitte loomaaed. Mõtlesime, et toidame teda, kuni ta oma elu peale saab. Järgisime linnukaitsjate nõuandeid: leiba-saia ja muid süsivesikuid ärge palju andke. Et sulestik saaks uueneda, peab vares saama valku, vuti- ja kanamune, kala, mahedat veiseliha. Räime Aadu ei söönud. Aga vahel andsime talle ka patutoitu – leiba –, seda ta armastas väga.