Kui Jose pooleteise aasta eest Eestisse kolis, olid päevavalgusega täidetud tunnid siin parajasti kokku kuivamas. Oli soe ja lumetu, ent rohke vihmaga hilissügis.

Portugali juurtega meest ärgitas senist kodumaad Prantsusmaad hülgama uus elukorraldus. Tema armastatu – Prantsusmaale kolinud Eesti tüdruk – sünnitas esmalt esimese lapse, peagi ka teise. Väike ja rahulik maa Läänemere kaldal tundus jõmpsikate kasvatamiseks suurepärane paik.

Eestisse jõudnuna ei asunud noor pere elama mitte kärarikkasse pealinna, vaid hoopis rahulikumasse kanti, eramajja Harjumaa lääneosas. Kuigi Jose ei osanud kohalikku keelt ja ülikooliõpingud sotsiaalteaduste valdkonnas olid lõpetamata jäänud, leidis ta endale ühes tuntud idufirmas kontoritöö, millega sai kohe perekonna eelarve täitmisse panustada.

Pisiperet kasvatades möödus aasta pimedam aeg. Seejärel elati üle koroonakevad kodukontoris. Suvel võttis Jose ühendust semudega Prantsusmaalt ja palus neilt teenet, mis sai talle Eesti võimude silmis saatuslikuks.