Sveta Grigorjeva jaanijutt: Sel aastal tuleb jaanipäev teisiti

Areeni jaanijutt Sveta Grigorjevalt viib lugeja Vabaduse väljakule.

Nii kui Martin hommikul oma rähmased silmad lahti tegi, aimas ta halba. Teate küll, see õõnes tunne, mis tavaliselt kas armumise või lennuki õhkutõusu ajal kõhust läbi käib. Ainult et Martin polnud ei armunud ega lennukis. Uneski polnud ta midagi sihukest näinud. Aga ebameeldiv tunne, näed, kleepis ikka, andis end kõhu sees tunda. Õnneks tuli Martinile varbaid sussidesse toppides meelde – käes on jaanipäev! See lohutas rohkem kui veidi. Suguvõsa tuleb kokku: väike lõke, õlled, viinad, saun, liha, naised, suurem põleng, kaklused – oli, mida oodata! Päev, kui sai peaaegu legaalselt juhtida autot promilliga, sõita sõbrale korralikult molli, panna ebameeldiva naabri välikäimla põlema või kas või järve uppuda! Pool Eestit käitus sel päeval just nii, ja nii paljusid ei saa ju korraga vangi panna. Karistussüsteem kukuks sedasi lihtsalt kokku! Jaanipäev on püha, sest see on ainus päev aastas, kui Eesti teab, mida on oma inimeselt oodata. Mille poolest erineb jaanipäevaline jaanipäeva ilmast? Aga selle poolest, et erinevalt eestlase käitumisest ei saa jaanipäeva ilma prognoosida. Milline kergendus! Milline turvavõrk ja -tunne! „Armastan sind, jaanipäev,“ mõtles Martin käsi ringutades. Kõhuski läks õõnes tunne selle peale nagu veidi väiksemaks.