Alo Lõhmus: Sajandi eest tundus võimatu, et pisike Eesti Rahvasteliitu võiks pääseda

Eesti on praegu ÜRO julgeoleku­nõukogu mittealaline liige, kuid sada aastat tagasi näis isegi pääs Rahvasteliidu lihtliikmeks saavutamatu eesmärgina.

Eesti pürgimine 1920. aasta jaanuaris tööd alustanud Rahvasteliitu polnud kerge. Selle põhjuseks oli Lääne-Euroopa suurriikide ja USA umbusk Venemaast eraldunud riikide vastu. Keegi ei soovinud hakata Venemaaga sõdima, kui see ükskord oma ärakaranud provintsid vallutab, teiseks ei tahetud rikkuda suhteid Venemaa võimaliku bolševikejärgse valitsusega.

Rahvasteliidu põhikirja 10. artikli kohaselt olid kõik liikmesmaad kohustatud kaitsma ülejäänud liikmete iseseisvust ja territoriaalset terviklikkust. Seega nähti Rahvasteliitu kuulumist kollektiivse julgeolekugarantiina, umbes nagu tänapäeval NATOsse kuulumist. Balti riikide vastuvõtmine võis tähendada kohustust kaitsta nende iseseisvust suure Venemaa eest. Just seetõttu oli esialgu Balti riikide Rahvasteliitu võtmise vastu meie lähim naaber Rootsi.