Tartu rahulepinguga said Eesti Vabariigi osaks Petserimaa ja Narva-tagused alad. Ent sealne vene elanikkond ei võtnud Eestit omaks. Olukord idapiiri äärsetel aladel aja jooksul ei paranenud, sest ega Tallinnaski selle nimel suurt ei pingutatud. Pinged piirialadel kasvasid, vimma Eesti riigi vastu krutiti üha rohkem üles. Nii karistati 1935. aasta sügisel 100kroonise rahatrahviga Petseri advokaatiVladimir Nerohodovit, kes kutsus venelasi üles ignoreerima riigivõimu korraldusi. Madalama kultuuritaseme ja suurema vaesusega piirkonnas leidsid sellised üleskutsed soodsa kasvupinna.

Oli ütlematagi selge, et idapiiriga külgnevate maa-alade tihedam lõimimine oli riikliku julgeoleku küsimus: üha tugevamaks ja agressiivsemaks muutuv Nõukogude Liit kasutas meie nõrkust ära. Nende kihutustöö siinse vene elanikkonna seas kandis vilja. See oli ka põhjus, miks 1930. aastate teisel poolel hakati vene vähemusele üha suuremat tähelepanu pöörama. 1939. aastal avati Eesti venelaste suunas suisa propaganda turmtuli. Tööd ohjas vast loodud Piirimaade Komitee käsikäes Riikliku Propaganda Talitusega.

« Avalehele 0 Kommentaari