Ennesõjaaegses Eestis olid abordid küll keelatud, ent midagi head see endaga kaasa ei toonud.

Aborditeemalised vaidlused on meid kukutanud tänapäevast aastasse 1929, kui Eestis arutleti selsamal teemal elavalt, ja vaid mõni aasta hiljem pääsesid võidule abordi täieliku keelustamise eest seisnud rahvuskonservatiivid ehk EKREga sarnaseid vaateid jaganud ringkonnad. Aeg näitas, et keelamisel olid sageli traagilised tagajärjed.

Aborti lubav säte haihtus seadusest

Tsaari-Venemaa karistusmäärustik käsitles aborti ehk „ihuvilja hävitamist“ tapmisena ja seda põhimõtet järgiti ka Eesti Vabariigis. Kuni 1929. aastal võttis Riigikogu vastu uue kriminaalseadustiku, kus abort küll polnud „eluvastane kuritegu“, aga karistatav ikkagi kui „kuritegu rahva tervise vastu“. Ometi suhtus see seadus aborti üpris liberaalselt, sest selle järgi kuulus karistamisele naine, kes on „süüdlane oma raskejalgsuse tahtlikus katkestamises pärast kolme kuu möödumist, arvates raskejalgseks jäämisest“. Sama kehtis ka raseduse katkestanud arsti kohta. Seega oli abort raseduse esimese kolmandiku jooksul siis veel igati lubatud.

« Avalehele 43 Kommentaari