Eestis kasvas 1930. aastate teisel poolel autode arv kiiresti ja sellega kaasnes ka õnnetuste arvu kasv. Toonaste võimude arvates oli liiklusõnnetusi meie linnades kahetsusväärselt palju, liiati kui võrreldes Euroopa suurlinnadega polnud liiklus siin väga suur. „On tekkinud olukord, kus jalakäija kodanik ei või enam kindel olla oma julgeolekus ühelgi teel ega tänaval. Igal pool ähvardab tema elu ning tervist tormav auto või mootorratas,“ nentis siseministri abi August Tuulse juunis 1937. Tuulse sõnul on võimud küll välja andnud seadusi, määrusi ja juhtnööre, kuid kõik see pole andnud soovitud tulemusi. Inimesi aetakse endiselt surnuks nii linnatänavatel kui ka maanteedel.

« Avalehele 3 Kommentaari