Sada aastat tagasi toimetas Eestis agaralt ringi üks sitikmustade juuste ja vuntsidega saarlane, kelle eluunistus oli muuta eesti keel ilusamaks ja rikkamaks, köögikeelest kultuurkeeleks.

Pärast 1905. aasta revolutsiooni polnud Eesti enam endine. Euroopasse mineku lipu alla oli kogunenud hulk rahulolematuid ja rahutuid noori, kelle sihid olid kõigist varasematest püüdlustest märksa kõrgemale ja kaugemale seatud. Välismaal hariduse omandanud ja võõrkeeli õppinud, märkasid paljud neist peagi, et emakeeles on raske, kui mitte võimatu oma uusi mõtteid väljendada. Eesti keel oli 20. sajandi alguse noorele intelligentsile ja tärkavale kirjandusele kitsaks jäänud. See oli murdehetk. Eesti keel pidi kas uuenema või valinuks noor haritlaskond oma mõtete väljendamiseks mõne muu keele.

Eesti propagandageenius

Just siis astuski areenile 30. eluaastale lähenev Johannes Aavik. Tulihingeline saarlane käivitas ennenägematu kampaania eesti keele uuendamiseks, millest kujunes möödunud sajandi edukamaid propagandakampaaniaid Eestis. Erakordseks muutis selle juba ainuüksi fakt, et tegemist polnud riikliku, vaid eraisiku poolt tehtud propagandaga.

Avalehele
7 Kommentaari