RUSIKAMEHED: Täies mundris sotside võimlemisrühm.

Üks Eesti ajalooga seotud müüte on, et toore jõu tõid poliiti­kasse mustade barettidega vabadussõjalased ehk vapsid. Tegelikult kuulub see au hoopis sotsidele, kes asutasid 1930. aastal nii linnade kui ka alevite parteirakukeste juurde võimlemisrühmad. Nende eeskujuks oli Austria sotside paramilitaarne organisatsioon Republikanischer Schutzbund. Need sõjaväelise distsip­liiniga üksused olid ­eraldi meestele, naistele ja ­noortele. Pole ­teada, et sotside praegune ikoon A. H. Tammsaare oleks kunagi ­toetanud vägivalda. Aga partei, mille õigusjärglased ja aadete jätkajad tänased sotsid on, jõukasutamist poliitikas just soosis.

1700 väljaõpetatud meest

Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei löögiüksused kandsid lihtsat nime – võimlemisrühmad. Need “kodanlisele kaitseliidule” vastukaaluks loodud rühmad moodustasid partei erisektsiooni ja nende eesmärgiks oli kasvatada oma liikmeid julgeteks töölisliikumise kaitsjateks. Iga võimlemisrühm koosnes kuni 40 liikmest pluss rühmajuht ja asetäitja. Rühm omakorda jagunes nelja 10-liikmelisse jakku. Niisiis tegemist oli selgelt paramilitaarse organisatsiooniga. Samasugusel viisil olid korraldatud ka alla 20aastaste võimlemisrühmad, mis kandsid noorvalvurite nime ning mille üldjuht oli Oskar Pärn. 20aastaseks saanud noorvalvurid viidi üle võimlemisrühmadesse.

Sõjaväestatusele viitavad selgelt novembris 1931 Tõrva noorsotside võimlemisrühmale Tallinna peakorterist saadetud juhtnöörid. “Tegevus võib esialgu olla puhtsportline, kusjuures tuleb aga kohe seada sisse distsipliin.” Kui Tõrvas peaks loodama ka noorvalvurite rühm, siis “rühma juhiks oleks parem panna ette isik, kes on teind läbi kaitseväeteenistuse”.

Võimlemisrühmades pandi maksma militaarne nn teise internatsionaali tervitus. “Kohtudes tänaval ei tõsta “võimlejad” mütsi ega tervita ka kätt kõrva äärde tõstes. Selleasemel sirutatakse üles rusikas parem käsi. Kui kaks meest tänaval nõnda tervitavad, jääb kõrvalseisjale mulje, nagu tahaksid mehed teineteisele rusikaga lagipähe virutada,” kirjeldas Rahvaleht.

Suveks 1932 oli võimlemisrühmadest kujunenud arvestatav jõud. “Üksi Tallinnas on organiseeritud seitse täiskasvanute löögirühma. Punakaardil arvestatakse praegu üle 1700 väljaõpetatud mehe,” kirjutas Rahvaleht augustis 1932. “Moodsa sõjaväe kohaselt on moodustatud veel eriline jalgratturiterühm, kuhu kuulub praegu veerandsada meest. Üldse on sotsialistide “Tallinna garnisonis” ümmarguselt 600 meest.” Siia võib lisada, et neil meestel oli Tõnismäel töölisvõimla pööningul kasutada poolsalajane lasketiir.

Iseenesestmõistetav, et kõigil neil üksustel oli ka oma vormirõivastus. Võimlemisrühmad kandsid tumedaid pükse, sinist pluusi ja nokkmütsi. Noorvalvurid aga halli vormi, mille pluusi vasakule varrukale oli õmmeldud punane V ja selle alla auastet näitav punane pael. See vorm polnudki väga odav, makstes 6 krooni. Sellele lisandus müts koos märgiga 5.25. Kuid hankida see tuli. “Liikmel on sunduslik mütsikandmine ja soovitav täielik vorm. Juhtidel on täie vormi kandmine kohustuslik,” nõudis noorte juht Pärn.

Võimlemisrühmi juhtis sotside ajalehe Rahva Sõna peatoimetaja Erich Joonas, ent kogu see tulevärk allus erakonna liidritele ­Aleksander Oinasele, August Reile, Johannes Mihkelsonile ja Nigol Andresenile.


Sügisel 1932 loodi Tartus Eha ­Jägeri eestvedamisel sotside naisvõimlemisrühm. Juba samal sügisel asutati Tallinnas võimlemisrühma juurde ka noorvalvurite naisrühm, mida juhtis Lydia Lust. Ka naiste puhul oli tegu sõjaväestatud ­rühmadega, mille eesmärgiks oli “arendada kehaliselt ja hästi distsiplineerida oma liikmeid”. Nagu mehed, võtsid naisedki osa laskeharjutustest ja riviõppustest. Ka neil oli kohustuslik osaleda igal erakonna ja Noorsotsialistliku Liidu üritusel, kuna liikmetes tuli arendada klassiteadlikkust.

Märtsis 1933 võeti kasutusele ka naisvõimlejate vorm. See koosnes tumesinisest baretist, mille vasakul küljel oli märk, tumesinisest pluusist ja seelikust ning tumepunasest kaelarätist. Naisnoorvalvurid kandsid halli pluusi, punast lipsu, sinist kuube ja tumesinist baretti, mille paremal küljel oli noorvalvurite märk. “Naisrühma liikmed – meeste eeskujul – tervituse juures tõstavad parema käe märgi juure. Üldiseks tervitussõnaks on “Sõprus”.”

Sotsidel olid mehed ja naised võrdsed, nii lahingus kui ka surma ees. “Naisrühm kaitseb töölisliikumist, kui see tarvilik, ka relvadega ja oma eluga.” Relvakokkupõrkeid peeti võimalikuks ka Eestis, “kus fašism koondab omi jõude”. Fašistide all pidasid sotsid silmas vabadussõjalasi.


Suvel 1932 toimus Tapal sotside ja vapside kokkupõrge, mis sai hiljem mõlemale saatuslikuks. 17. juulil peeti Tapal Põhja-Eesti vabadussõjalaste päeva, kui ootamatult saabus kohale kaks veoautotäit võimlejaid. Löögirühma juhtis sotsist riigikoguliige Eduard Pesur. “Tallinnast olid neile antud instruktsioonid esile kutsuda vahejuhtumisi, et alust saada edaspidiseks rünnakuks riigikogus vabadussõjalaste liikumise vastu,” paljastas sotside plaani ajaleht Vaba Maa.

Möll sai alguse Männikumäel, kus vabadussõjalased kõnesid pidasid. Nimelt hakkasid sotsid vapside liidri Artur Sirgu esinemist vahelehüüetega segama. Kui neil kästi lahkuda, hakkasid noorsotsid vastu. See ärritas kuulajaid sedavõrd, et segajad otsustati jõuga ära ajada. “Õhku tõusid kepid ja rusikad, hakkas kuulduma löökide müdinat. Noorsotsid nähes jõu suurt ülekaalu ja et seisukord hädaohtlikuks muutus, pistsid punuma mäelt alla, nendele järele umbes 100-meheline vabadussõjalaste jõuk. Nii mõnigi noorsotsialist löödi pikali maha. Jõudes mäe alla lagedale said noorsotsialistid julgust ja mõnigi neist haaras kivi ning virutas sellega tagaajajate pihta. Kuuldus ka revolvripauk.”

Hiljem selgus, et suurem lööming jäi siiski tulemata. Nimelt oli noorsotsidel ülesanne lõhkuda kõnetool ja võtta vabadussõjalaste lipud oma valdusse. Läks aga teisiti ja mäsu algatajad said ise naha peale. “Igasugune provokatsioon on poliitilises võitluses sõjariist, mille terav ots lõpuks pöördub ta käsitaja vastu,” võttis kokku ajaleht Sõnumed. See tõdemus sotsidele kohale ei jõudnud, ent Tapa sündmustest õppisid nemadki. “Otsekohe Tapa sündmuste järele korraldati Tallinnas rühmad ümber. Senisest kahest rühmast tehti nüüd viis, kuna väiksemad rühmad on tegevuses painduvamad,” kirjutas Rahvaleht.

Jaht reeturitele

Veebruaris 1933 sai võimlemisrühmade üldjuht Joonas äreva kirja Vil­jandist. Selles teatati, et kohaliku võimlemisrühma juht E. Heinlaid on osutunud reeturiks. “Sms. Heinlaid korraldas 12. veebruaril 1933 teater “Ugala” ruumes teiste tumedate isikutega “Tööliste ja ­töötatööliste” koosoleku, kus esines sotsialiste mahategevate resolutsioonidega, kuna samades resolutsioonides viirukit suit­setati kaikameestele.” Kaikameesteks kutsusid sotsid oma verivaenlasi vapse.

Viljandi sotside juhatus otsustas Heinlaidi üheks aastaks parteiühingu tööst kõrvaldada, ent üldkoosolek pehmendas karistust, asendades selle valju noomitusega. Heinlaid irvitas otsuse üle. Nagu kirjas ­kurdeti, “liigub ta ikka edasi ­kaikameeste ringides, olla isegi ­nende koosolekul või klubi õhtul olnud ja seal “kaikameeste vaimliste juhtidega” pummeldanud”. Lisaks ­kahtlustati, et Heinlaid avaldas vapside lehes Võitlus sõnumeid “Ulgumere” nime all.

Ent suurim tüli sotside löömameeste vahel toimus kevadel 1933, kui erakonna Tallinna 2. Ühing asutas enne maipühi Jaan ­Rimpeli eestvedamisel “õigema” rünnakrühma Aktivistide nime all. See oli Rimpeli kättemaks vahetult enne seda toimunud konflikti eest. Aprillis 1933 süüdistas naisnoorvalvurite rühmajuht Lust, et Rimpel ilmus joobnuna erakonna ruumidesse ja sõimas ropult seal kõiki. “Lauses ei puudunud sõnad, mis puudutavad naiste ja meeste kehaosi, milliseid nende otseste nimedega ei nimeta isegi teaduslikud raamatud ja milliseid mina siin tsiteerida ei söanda.”

Võimlemisrühmadel ja Rimpeli Aktivistidel polnud enam pikka pidu. Valitsust hakkasid parteide tugevnevad löögiüksused üha enam häirima ning 11. augustil 1933 otsustas Jaan Tõnissoni valitsus kõik need organisatsioonid sulgeda.

Kirjutamisel on kasutatud Riigiarhiivi materjale.