Harry Liivrand valis ja kommenteeris Eesti Vabariigi 15 kunstitööd omal valikul (kuid mitte edetabeli järjekorras), lisades vaid selgitusena juurde, et tema jaoks on kõik alljärgnevad teosed märgilise tähendusega nii nende loojate loomingus kui eesti kunstiajaloo kontekstis.

Raoul Kurvitz "Ararat" (performance), 1991. Veel okupatsiooni viimastel kuudel toimunud performance-festivali eksistentsialistlik kõrghetk. Dekadentsi pühitsus. Karismaatilise performaator Kurvitza hiilgevormi demonstratsioon, tema parim Eestis tehtud enesehävituslik performance. Viis vaatajad transsi.

Jaan Toomik "...16. mai - 31. mai 1992..." (installatsioon), 1992. Vaesuse ja nälja naturalistlik ja samas allegooriline väljendus. Eestis pretsedenditu.

Jüri Ojaver "Nišš. Image" (installatsioon), 1993. Tallinna Kunstihoone kohaidentiteedi minimalistlikult vahe tõlgendus. Maja kehakeele poeetiline peegelpilt. Krestomaatiline kontseptuaalse kunsti õpikutöö.

Raul Rajangu "Playboy House" (koostöös Peeter Lauritsaga; installatsioon, fotomontaaž), 1994. Rajangu comeback Eesti kunstiellu, kuid hoopis ruumiinstallatsiooni vormis, ühendades töös Vene vägede lahkumisaastal paradoksaalses seoses erootikat ja nõukogude poliitilisi kujundeid.

Jaan Toomik "Tantsides koju" (video),  1995. Pani aluse Toomiku kui  olemuslikult rituaalsete ja vaatajat hüpnotiseerivate aktsioonide meistri kuulsusele. Läbimurdeteos paljudele välisnäitustele.  

Ado Lill "Nimetu 55", (akrüül, kips, PVA, plastliiv, lõuend), 1996. Eesti abstraktse maalikunsti juhtfiguuri originaalne kannapööre reljeefsust võimaldava segatehnika poole. Kunstnikule avanevad uued esteetilised perspektiivid.

Kai Kaljo "Luuser" (video), 1997. Tõlgendatav üldistavalt tollase Ida-Euroopa kunstniku sotsiaalse koondportreena, vaatleb Kaljo autobiograafiliselt ja huumori võtmes kriitiliselt oma ühiskondlikku positsiooni. Video teeb Kaljost esmajoones välismaal staari.

Mark Raidpere sari "Io" (fotod), 1997. Noore fotograafi autoportreeline sari enesest ekspressiivse kannatajana, märtrina. Homoseksuaalse identiteedi silmapaistev kunstiline võrdkuju omas ajas.

Ene-Liis Semper "FF/Rew" (video), 1998. Semperi rahvusvaheliselt tuntuks teinud töö, jubeduse ja ilu, enesetapu ning uuestisünni kohutavalt pilkunaelutav süntees. Painavalt eksistentsiaalne.

Laurentsius & AD "Roos XXII" (õli lõuendil, segatehnika), 1999 . 1990. aastate ilmselt kõige originaalsema, kuid samas suurelt kunstipildilt kõrvale tõrjutud kunstniketandemi šedööver, nende stiili emblemaatiline ikoon.

Mare Tralla "Sing with me!" (interaktiivne videoinstallatsioon), 2000. Ilge naisterahva imagot ekspluateeriva kunstniku parim kriitiline paroodia rahvuslike tabude ja reglementeeritud naisekeha teemadel. Tralla feministliku kunsti apoteoos.

Peeter Allik "Ma nägin seda" (õli lõuendil), 2001. Alliku kui vihjelise sotsiaalkriitilise kunstniku ning figuurimaalija iseloomulikumaid töid talle eriomases koomiksihuumori võtmes. Iroonia, travestia ning allegooria erakordselt vaimukas ühendaja eesti tänapäeva kunstis.

Kaido Ole "Tüdruk ja poiss" (õli lõuendil, installatsioon), 2004. Erandlikult melodramaatilise ja sooja tundetooniga töö kunstniku kaunis steriilse ja piinlikult täpse popliku loomingu foonil. Näitab Ole oskust organiseerida maali ja skulptuuri mõjuvaks tervikuks isegi klišeelike võtete kiuste.

Jaan Elken "Video kills a Radio Star" (õli, akrüül, ready-made lõuendil), 2005. Nõukogude märksümboolika muljetavaldav ümbermõtestamine abstraktse kunsti abil. Maiuspala semiootiliseks analüüsiks.

Andres Tali "Pastoraalne pastišš" (digitrükk, installatsioon), 2006. Tali viimase kümnendi parim töö, tabav, irriteeriv, teravmeelne, absurdne. Kontseptuaalse kunsti uus võimas manifestatsioon.