20 aastat armastust ja anarhiat

Margit Tõnson hindab kõrgelt Helsingi festivali korraldajate missiooni kommerts­kinole alternatiivi pakkuda.

Enne jõulukuist PÖFFi on eestlastest filmigurmaanide jaoks parim ja taskukohaseim menüü Helsingis. Oma 20. sünnipäeva aastal saadi kirja rekordiline vaataja-arv – 45 500 külastajat.

20.–30. septembrini väldanud festivali kõrghetkeks kujunes Roy Anderssoni kauaoodatud mängufilmi “You, the living” linastus. Väljamüüdud seansile ma ei pääsenud, kuid filmi kodus plaadi pealt vaadates said ootused küllaga täidetud. Anderssoni (“Laulud teiselt korruselt”) vaimukas ja teravmeelne eepiline monument väikese inimese ellujäämisheitlustele, üksindusele, mõistmisevajadusele, soovile armastada ja olla armastatud. Ta on kurb ja valus, aga ka nakatavalt naljakas. Pikemat ümberjutustamist ta ei kannata.

Mõte filmist kui unenäost on aegade jooksul ära leierdatud, kuid vahepeal on kasulik seda meelde tuletada, eriti lokkava argiporno, vabandust, tõsielutelevisiooni ajastul.

Reality-TVd meenutas ka elegantne “Boss of it all”, Lars Von Trieri väike edev film, “ohutu komöödia”, nagu ta ise seda nimetab. Tegelikult küll manipuleeriv, udutav ja otsast lõpuni lollitav film, mis eksitas oma näilise lihtsakoelisusega paljusid kriitikuid ja festivalide programmikoostajaid, sestap ei jõudnud film eriti koduturust kaugemale.

Kes-on-kes-komöödia-paroodia iva on selles, et ühe IT-firma töötaja Ravn (Peter Gantzler) palkab oma näitlejast sõbra Kristofferi (Jens Albinus) üheks tähtsaks tehinguks mängima firma bossi. Tehing läheb lörri, aga kuna mängu-bossi on nüüd näinud ka firma teised töötajad, tuleb näitlejaga lepingut pikendada, sest kõigil on bossile palju küsimusi.

Mängu-bossi õnnetuseks on iga töötaja ettekujutus bossist kardinaalselt teisest erinev – kes peab teda geiks, kes on saanud temalt meili teel abieluettepaneku, keda on ta hingepõhjani solvanud. Tuleb välja, et “boss” on iga alluva jaoks personaalse motivatsioonitaktika välja mõelnud. Tegelikult ongi firma juht Ravn, kes lihtsalt ei talu ebameeldivate otsuste eest vastutuse võtmist ja konflikte ja on need delegeerinud väljamõeldud, Ameerikas elavale bossile.

Kohati tekib tunne, et puudu on veel käsu peale naeru lagistav stuudiopublik ja et tegu on justkui mingi eriti veidra reality-show’ga, ümberpööratud “Mantlipärijaga”, mille eesmärgiks välja selgitada, kes on tegelikult siis boss. (Muide, veidralt mõjuva kaameratöö taga ei ole inimene, vaid arvuti poolt juhitav automatiseeritud kaamera, sellest ka kummalised rakursid, poolenisti kaadrist väljas näitlejad, fookuse kõikumine jne. Dogma-vanaisa on leidnud uue võimaluse, kuidas “juhus” mängu kaasata.)

Richard Linklateri “Fast Food Nation” on samuti film, mis pealtnäha kergekaallane, aga vähegi süvitsi minnes paljastub Linklateri soov “panna ära” kogu kiirtoidukultuuriga seotud tööstusele – alustades toidukettide küünilistest omanikest, kes teavad, et nende kotlettide sees on väljaheiteid ja inimliha (arvukad õnnetused liha töötlemise masinatel), lõpetades veiseid veristavate, ilma väljaõppeta, tihti narkootikume tarvitavate Mehhiko illegaalidega. Sinna vahele jäävad veel ambitsioonitud väikelinna tsikid, kes burgereid müüvad, sinisilmsed ökoterroristid, kes aedikutest veiseid “vabadusse” üritavad utsitada – sest midagi ju ometi peab tegema, me ei saa lasta korporatsioonidel endale pähe istuda!

Bruce Willise keh astatud veiseliha kokkuostja sarkastiline monoloog stiilis, et piisava kuumutamise käigus bakterid ju hävivad ning et “mõnikord tulebki õilsa eesmärgi nimel natuke sitta süüa”, on tõeline pärl. Linklater uisutab tuhmi keskmise ameeriklase argiteadvusel, mis on ammu võimetu “suurt pilti” kokku panema, ja see kukub tal veenvalt välja. Arusaadav, miks see film kohe kodumaal üksmeelselt maha vilistati.

Aga inimene peab ju ometi tundma, et tema eksistentsil on eesmärk. Nii ka korealase Park Chan-Wooki, seni veriste hardcore vägivallademonstratsioonidega esinenud lavastaja värskes filmis “I’m a Cyborg, but that’s OK”. Lugu tütarlapsest, kelle vanaema arvas, et ta on hiir, ja kes ise arvab, et ta on küborg. Kinnisesse raviasutusse satuvad lõpuks mõlemad. Vanaema enne, tütretütar hiljem, kui ta mikroskeemide tinutamise asemel juhtmed oma vereringega ühendab ja elektrišoki saab. Hullumajas kohtab ta paljude skisofreenikute hulgas poissi, kes suudab varastada inimestelt kõike – nende hirme, isu, pingpongimänguoskust. Ka kaastunnet – kaastundest vaba, asub küborg-neid massihävitusmissioonile – tappa kõik valged kitlid ja vabastada vanaema.

Nii kentsakalt kui see ka ei kõla, on tegemist üle aja ühe soojema armastuslooga, mida ootaks ka PÖFFi programmi. Eksistentsiaalne, absurdne, lapsemeelne.

*

Plaadipoodide riiuleid silmitsedes vaatasid vastu mitmed festivalilgi linastunud filmid. Jah, festivalide mõte – näha suurel ekraanil suures koguses värskeid filme üle maailma – hakkab vaikselt kaalu kaotama, sest filmide DVDdega ei oota tootjad enam aasta-kaks, vaid toovad nad juba mõne kuu pärast välja. Mis sunnib festivale omakorda mõtlema, mismoodi end atraktiivseks teha. Muidugi on festivali teiseks eesmärgiks ka filmirahva kokkukoondamine – nädala-paari jooksul trehvavad tegijad omavahel, saavad oma küsimustele vastuseid vaatajad ja ajakirjanikud. Kuid tähtsamaks kui filmivalik võib edaspidi kujuneda atmosfäär, mis külalisi tervitab.

“Armastus ja Anarhia” tegi sel puhul otsa lahti – special event oli Islandi eeterlikku post-rock’i viljeleva Sigur Rósi kontsert, mis juhatas sisse bändi turneest vändatud verivärske dokumentaalfilmi “­Home – Sigur Rós”. Publik aplodeeris püsti seistes.

 

Ajaloost

• Ennekõike on “A&A” hoidnud silma peal Aasia uuel kinol, eriti Jaapani anime’l, mida on imporditud järjepidevalt juba 15 aastat. Oluline suunanäitaja on festival läbi aegade olnud ka Ameerika indie-traditsiooni, mille näiteks PÖFF on jätnud pisut unarusse. Ei saa mööda ka vanadest filmimaadest, nagu Põhjamaad, Prantsusmaa, Inglismaa.
  Aga festivali eesmärk näib olevat leida mahlaseid delikatesse hoopis vähetuntud filmimaadest – Türgist, Iisraelist, Argentinast, Rumeeniast, Filipiinidelt. Kümme aastat tagasi olid Lõuna-Korea ja Jaapani filmid uudsed ja elamuslikud, praegu enam mitte nii väga. Nõnda juhtub, kui iga päev sushit süüa. Siis tahaks jälle vahelduseks kebabiputkast läbi astuda.
• Sünnipäeva puhul võiks meenutada ka ajaloolist fakti, omamoodi kultuurisilda Helsingi festivali ja Tallinna vahel, mis pärineb aastast 1993. Soomes keelati Jörg Buttgereiti “Nekromant” ära, aga festival tõi selle hoopis Tallinna. Eha kino ette tulid professor Voldemar Kolga kihutusel tudengid filmi näitamise vastu protesteerima. Kolga kommenteeris Soome ajakirjanikule: “Sellise filmi näitamine on ohtlik inimese psühholoogilisele arengule. Eestlane ei peaks arvama, et kõik, mis tuleb välismaalt, on automaatselt hea. Peame kaitsma oma arvamust ja säilitama rahvuslikku uhkust.” Olid ajad.
• ”Armastuse & Anarhia” külalisi läbi aastate: Ken Russell, John Woo, Gaspar Noé, Danny Boyle, Hanif Kureishi, Tilda Swinton, Catherine Breillat, Baz Luhrmann, Lukas Moodysson, Roy Andersson jpt.
• 1988. aastal alustanud “Armastuse & Anarhia” festivali nimi pärineb Lina Wertmülleri filmist “Film di amore e anarcia” (1973).