2011 ajalehe-aasta - Ellujäämismäng
Aastat 2011 võib pidada nii Euroopa kui USA trükiajakirjanduse koomast väljatuleku aastaks. Või vähemalt niimoodi see paistab. Seniajani käis pidev masujärgne halamine, nüüd on aga leitud päästerõngad: iPad andis trükiajakirjandusele tagasi seksikuse ja mitmekihilisuse, integreeritud toimetuste kontseptsioon aga pakkus lehekirjastuste juhtidele lootust, et kõik pole sugugi kadunud. Igatahes on tilguti all lamajale kõvasti uut energiat juurde süstitud. Kuidas see kajastub Eesti ajakirjanduses?
Postimees
Postimees balansseerib osavalt rahvaliku ja elitaarse piiril, andes samade kaante vahel tõsiseltvõetavat poliitilist sisu ja ka üksikjuhtumeid sotsiaalporno valdkonnast.
Ajalehe katvus ja järjepidevus oluliste teemade kajastamisel on Eesti parim – Postimehe lugeja ei jää naljalt asjade arengust informeerimata. Ka Reformierakond saab nüüd aeg-ajalt korralikku kriitikat. Arvamuslehekülgedel toimub totaalne overkill – ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes jaksaks mõttega läbi lugeda kõik need arvamuslood, lisaks veel nädalavahetuse AK tuumaka sisu.
Priit Pullerits on aga Arteri kujul endale püstitanud “samba, mis pole tehtud käega”, sest kõik, mis seal lugeda tasub, tugineb ainult tema ennasthävitavale töörügamisele.
Õhtuleht
Tegelikult on Õhtuleht üks kolmest suurest päevalehest ja seda juttu on toimetusel hea rääkida reklaamiandjatele. Aga lugeja jaoks on parem olla kollane ajaleht, sest kes ikka kolme päevalehte jaksab osta ja lugeda.
Õhtuleht on korraga kahe suure kontserni omanduses – 50% kuulub Eesti Meediale ja 50% kuulub Ekspress Grupile. Potentsiaalselt võiks just see olla Eesti kõige suurem väljaanne, kuid paradoksaalselt ei ole see kummagi omaniku huvides. Sest omanike huvid on vastuolulised – Ekspress Grupp ei tahaks Õhtulehe veebist veel üht võistlejat Delfile ja Eesti Meediale ei sobiks kuidagi, et Õhtuleht Postimehe lugeja- ja tiraažinumbrite edetabelites esikohalt tõukaks. Nokk kinni, saba lahti.
Mõni aasta tagasi väitnuvat üks Tartu ajakirjandusguru, et tabloidinduses on uus trend – mida labasem, seda parem. Vist oli seda ka Õhtulehe juures tunda, aga nüüd vist enam mitte nii.
Päevaleht
Päevalehest on saanud eliidi ajaleht. Toimetus täidab lehti poliitilise eksklusiivse materjaliga, lisab kvaliteetsotsiaaliat, Peegli-Lauristini koolkonna humanistlikku ajakirjandust ja elitaarseid arvamusartikleid. Aga siin on peidus ka okas – lehte müüakse sellega, mis staarid on välja uurinud. Ja see ei pruugi üldse olla päevakajaline temaatika või see, mida uudisjanus lugejad selle päeva lehelt ootaksid.
Alla kolmekümnetuhandelise tiraažiga päevaleht on tänapäeva Eestis juba luksusasi, mille ülalpidamiseks on vaja mingit selget motiivi. Näiteks soov olla poliitilise päevalehe omanik, hoida toodet kontserni portfellis või siis midagi muud. Mis on aga Päevalehe ärimudel tulevikus, selle üle tuleb kõvasti mõelda.
Eesti Ekspress
Üha suuremat osa on endale nõudmas sotsiaalteemad ja ülevaatelood. Kas see on “ajastu vaimu trend”, nagu ütleks Ilmar Raag? Kuid see klapib hästi Marju Lauristini kunagise tõdemusega, et Ekspressi lugejate kõige olulisem rühm on maakoolide õpetajad, maa sool, kes on Ekspressi lugenud selleks, et tunda ennast suurema ja kultuurilisema elu osana. Kvaliteetne kultuuriosa Areen, sotsiaal- ja haridusteemad peaksid seda seltskonda rõõmustama.
Uuriv ajakirjandus on raskustes igal pool, räägitakse uuriva ajakirjanduse uuest mudelist, kus oluline osa vajaminevast rahast saadakse hoopis fondidelt ja varakatelt annetajatelt. Eesti oludes oleks paras üllatus küll, kui uurivat ajakirjandust toetaks Sõõrumaa või Siff. Teisest küljest on aeg selgelt tõestanud, et uurivat lugu saab kirjutada ka poolel leheküljel, kuid prominentne kirjutis vajab ka prominentset mahtu. Nagu Päevaleheski on ka Ekspressi parimad autorid tihtipeale rängalt üle koormatud. Päris hea idee oleks võimsamatelt ajudelt võtta maha igasuguse muu sebimise koormus ning lasta neil pühenduda ainult parimate lugude kirjutamisele. Rohkem lõbusat loomingulisust ja mängu tõsiste teemade hulka võiks samuti soovida.
Postimees.ee ja Delfi
Postimehe veeb hingab Delfile tuliselt kuklasse. Uus vanasõna, et veebis müüb kõige paremini kollane, kehtib tänapäevani. Aeg-ajalt läheb Postimees.ee Delfist ette, näiteks siis, kui Kroonika on avaldanud Anu Saagimi uusi või vanu alastipilte ning mõni Soome portaal seda mainib. Seejärel tormavad anuhimused soomlased Postimehe portaali ja tekitavad sellise piigi, et Delfil jääb hing kadedusest kinni. Aga siis läheb kõik jälle oma rööbastesse tagasi. Delfil on tegelikult raske uueneda, sest aegade taak on teinud Delfi struktuuri keeruliseks ja kompromiss pildilise ja tekstilise avalehe vahel on valus. Uut, läbimurdvat sädet pole veebimammutite ekraanidel ammu näha olnud.
Et olla internetis esimene või teine, tuleb toota metsikult lugusid, teades, et paljud neist ei vääri tegemist ega lugemist. Pigem teha vähem, aga paremini!
Integreeritud ajalehetoimetused
Aasta põnevamatest trükimeedias toimunud sündmustest palju ei kirjutata. Kuid nii Eesti Meedia kui Ekspress Grupp on aja survel sunnitud uuendama oma toimetuste struktuuri ning nad on valinud erineva tee.
Ekspress Grupp alustas kevadel ambitsioonikat projekti oma väljaannete integreerimiseks. Esimese sammuna puhastati Narva mnt 13 asuv endine Päevalehe ja Linnalehe korrus ja juunis koliti sinna lisaks Päevalehele veel Eesti Ekspressi, Maalehe ja Delfi portaali toimetused. Ühendtoimetused on hetkel maailmas suurmood ja Ekspress Grupis võeti malli Zürichis tegutsevast Blicki kirjastusest.
Kolimine on kahtlemata suur samm edasi, kuid iseenesest see mingit sünergiat ei tekita. Seda annab juhtimise ja tootmise tugiteenuste – raamatupidamine, reklaam, levi, raamatukirjastamine; kujundus, korrektuur, foto- ja video osakond jms – ühildamine. Rahvusvahelise terminoloogia järgi loodi Newsroom 1.0, mis tähendab sisuliselt samasugust toimetuste vertikaalset juhtimist nagu varemgi. Ideed ja ajupotentsiaal on aga ühitamata.
Et sooritada kvalitatiivset hüpet, selleks tuleks Euroopa ühendtoimetuste eeskujul ühendada peale tugistruktuuride ka vähemalt osa sisu tootvatest osakondadest – näiteks luua Päevalehe, Ekspressi, Maalehe ja Delfi töötajatest üks keskne arvamustoimetus, mis kirjutaks ja telliks arvamuslugusid ja kolumne kõigile väljaannetele. See on veel kõige lihtsam selline näide.
Poolele teele seisma jääda ei saa. Umbes aasta jooksul peab struktuuri muudatused ära tegema, muidu muutub uutmine iseenda paroodiaks.
Eesti Meedia on traditsiooniliselt bürokraatlik, rahvarohke ja hierarhiline struktuur, kus tähtsamad otsused langetab Mart Kadastik. Endise BNSi juhatuse esimehe Anvar Samosti nimetamine Postimehe vastutavaks peatoimetajaks on põnev käik.
Selgitusi, mida Samosti vastloodud ametikoht sisaldab, on liikunud mitmeid: alates sellest, et ta hoiab silma peal kõigil Eesti Meedia Postimehe kaubamärgi all ilmuvatel toodetel ning on kursis sellega, mis maailmas toimub, ja kannab sellest nõukogule ette, kuni palju tõenäolisema variandini, et ta on “väike Kadastik”, kes ajab korda need asjad, millega peaks tegelema nõukogu. Üks neist on kindlasti kulude kärpimine. Eesti Meedia on endasse korjanud palju taaka ning korduva töö tegemist lihtsalt peab seal palju olema. Värskele juhile paistab see paremini silma. Räägitakse, et Samost kasutab “pehmet survet”, kuni lõpuks saab oma soovitud muudatused. Sellisel positsioonil on tal aga võim ka peatoimetaja Merit Kopli ja peadirektor Erik Roose üle. Lähemad kuud toovad Maakri tänava “Apananski pilvelõhkujast” ilmselt uudiseid.
Uus meedia
Uue meedia alal on Ekspress Grupp hetkel kõigist teistest kaugel ees. Eesti Ekspressi iPadi rakendus Ekspress Pro sai sel suvel ülemaailmsel XMA Cross Media võistlusel auhinnalise koha selliste suurte tegijate hulgas nagu Schibsted ja meediamogul Murdochi Londoni väljaanded. Sellises olukorras ei tohi jääda loorberitele puhkama, sest uusim tehnoloogia on kõigile kättesaadav.Äripäeva iPadi väljaanne on juba ilmunud, aga Postimehe uue meedia strateegiat pole ilmselt Oslost veel Tallinna poole teele pandud.
Mida need arengud õigupoolest tähendavad? Seda, et trükiajakirjandus on saanud üle vahepealsest halamise ja masuaegse reklaamikao halvavast perioodist ning on hakanud ennast aktiivselt liigutama. Kumb neist – kas hierarhia lisamine (Postimees) või sügavam integratsioon (Ekspress Grupp), uuel tehnoloogial põhinevate digitaalsete väljaannete vältimine (EM) või neisse investeerimine (EG) – osutub lõpuks edukaks mudeliks, saame näha. Kärpekull lehvitab nagunii trükimeedia kohal oma tumedaid tiibu. Aga peaasi – kui trükiajakirjandus ennast ikka liigutab, siis tähendab, et see kindlasti ei ole veel surnud.
